Meil oli tegelikukult juba Eestis plaan, et ükspäev peaks trepist käimise ka ära proovima. Laupäeval oligi sobiv hommik ning hakkasime pihta.

Algus oli väga positiivne.

Alla minek oli lihtne. Kuigi trepiastmete kõrgus/laius ei olnud kõige mugavamad ning tempokamalt minnes võttis silme eest veidi hägusaks ja pidi tähelepanelikult jälgima, et kukkumist ei korraldaks.

Alla väga hästi ei näind.

Suhteliselt ruttu sai selgeks, et ega see trepikoda üks meeldiv koht ei ole. Venitlatsioon puudub, temperatuur on kõrgem kui õues (ilmselt u 33 kraadi tuuri) ning õhuniiskus on kõrge. Sportlikule poolele muidugi aitas see kaasa, stange oli suhteliselt ruttu märg.

Tegelt peab nentima, et läksime isegi kaugemale kui esimene korrus. Nimelt on siin tavaks, et päris õige alumine korrus on G – ground floor. Meie majas on 1 korrus parkla ja mõnes majas klassikale esimene korrus puudub sootuks.

Mis seal ikka. Siis tuli hakata üles ronima. Ei olnud enam nii meeldiv kui alla minek. Võttis ikka päris korralikult võhmale.

Aga tehtud!
Järgmine päev muidugi andsid Janari sääremarjad tunda ning igasugune trepist/mäest alla jalutamine oli meeldivalt valulik.