Poliitikast

See ei oleks vist päris õige kui ma siin nüüd natukene ka poliitikast ei kirjutaks.

Kodumaiste presidendivalimiste aegu sai mõnes vestluses ikka öeldud, et kui Kaljurand presidendiks saab, siis ma kolin minema. Sai Kaljulaid, close enough. Pean sõna. Kõik teavad milline meeletu tsirkus siin viimasel ajal olnud on ja teadagi, kuidas edasi läheb.
Meenutan siinkohal ühte alati päevakajalist plagu mille kunagi Pärmivabriku hoovist leidsin:

No automatic alt text available.

Ehksiis kui minek kindlaks sai, oli kohati ikka paras kergengus, et kogu sellest jamast veidi eemale saab. Kusjuures sisuliselt sellega saab ka igasugune minu vähegi (kasvõi näiliselt) aktiivsem osalus selles läbi. Nimelt olen ma veel SDE Tartu piirkonna juhatuse ülimalt passiivne liige, aga lähinädalail valitakse uus juhatus ja peale seda ei ole  ma (vist peale u kaheksat aastat) kuskil organisatsioonis mingil valitud positsioonil. Päris hea tunne.

A siis mõtled, et okei… ühest mülkast välja ja teise kohe sisse. Mitte, et mul nüüd oleks plaan Filipiinidel poliitikat tegema hakata, ei-ei. Aga kindlasti on pea kõigil juba kõrvu jäänud, et sealkandis üks imelik tegelane on presidendiks saanud ning nüüd paneb hullu. Nii on. Kevadel olid valimised ja rahva enamuse soovil sai 30. juunil presidendiks Rodrigo Duterte. Mees, kes varem oli Davao (riigi suuruselt 3. linn) linnapea, tuli presidendiks kandideerima suhteliselt samade lubadustega, millega oli linna juhtinud – kõik narkomaanid tapame ära, teised tülikad tegelased (ISIS’t toetavad moslemid nt) samuti.

Tulemus, tuhanded kohalikud (u 3000 hetkeseisuga), väidetavad narkomaanid ja diilerid, on maha lastud. Kohtumõistmist ei ole vaja. Kümned tuhanded (mõningate allikate põhjal suisa sajad tuhanded) narkomaanid on end üles andnud. Vanglad on ülerahvastatud, levivad haigused ja surmad on igapäevased.
Suhted seniste liitlastega kipuvad tuksi minema, Obamale ütles Duterte “son of a whore” ning paraku Obama visiit Manilasse jäi ära. Oma osa on saanud EL, ÜRO ja ka teised, kellele on fakki näidatud ja keda vähe viisakamalt pikale lainele saadetud. Sõbrustamine käib hoopis Hiinaga, kelle eest end pigem seni USA’ga häid suhteid hoides kaitstud on.
Üldiselt, mis ma ikka siin väga pikalt seda kirjutan. Ekspressis on hea ülevaatlik lugu härra tegemistest:
http://ekspress.delfi.ee/kuum/rodrigo-duterte-tulevikumees?id=75946443

Isiklikult muidugi loodan, et mingihetk kohalik rahvas saab aru, et selline poliitika ei tööta ning avalikkuse surve ehk sunnib ka Dutertet oma poliitikaid muutma. Seda, et selline inimeste tapmine edu saadab, usun ma veel vähem. Tais toimus sarnane protsess 00ndate alguse poole. Tulemust ei olnud ja nüüd plaanitakse “shabu” sarnase aine legaliseerimist.

Tegelik reaalsus on ilmselt see, et kuigi kuskil tänavatel käib usin tapmine, siis Makati (linnaosa kus me elama hakkame) on suhteliselt turvaline ja võimalus, et mõne “diileri” laiba otsa komistab on suheliselt kaduvväike. Tänavad on täis turvamehi ja piirkond on pigem jõukam. Tapmine ja tagaajamine käib siiski agulipiirkondades. Sinna ilmselt ülemäära jalutama ei tiku nagunii.

Vahva vahepala, üleeile kogunes USA saatkonna ette umbes 1000 meeleavaldajat, kes väljendasid pahameelt kahe aasta eest sõlmitud sõjalise kokkuleppe üle, mille järgi võib USA paigutada Filipiinidele rohkem sõdureid ja tehnikat.
Mis politsei tegi? Vaata siit: https://gfycat.com/SimpleChiefHarborseal

Eks ilmselt kohapeal näeb juba täpsemalt, et mis need meeleolud rahva hulgas on ja kuidas see kõik edasi võiks minna, sellest ilmselt saab ka edaspidi omajagu kirjutatud.

– Janar

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s