Ühel heal ammusel ligi nädalatagusel päeval saabusid Maris ja Janar Manilasse. Kõik tundus nagu tore ja hea, aga kahjuks oli kuskil teepeal kaduma läinud üks kohver. Tegelikult isegi mitte väga väike, tubli 28kilone Dunlopi kohver. Sisuks peamiselt Janari riided ja kingitused siinsetele. Egas midagi, kui ei ole, siis ei ole. Pagasileti tegelastele sai kirjeldatud ja seletatud, et mis juhtunud. Oli lootus, et ka Dunlop leiab kiirelt tee koju. Arvatavasti hängis ta veel Bangkokis. Järgnevatel päevadel sai igapäev lennujaama helistatud ja väikese, kuid koguka, Dunlopi järele päritud, aga ei miskit. Kadunud. Otsitakse üle ilma. Ei mingeid olulisi uudiseid. Päevad möödusid. Optimism hakkas natuke mõranema. Kuniks… eile siis helistati lennujaamast ja öeldi, et vist on meie kadunud Dunlop leitud aga saadavad pildi, et kas ikka tunneme oma kadunud sõbra ära. Pilt saadeti ja seal ta oli! Terve ja ühes tükis. Oh seda õnne! Siin võiks ju lugu lõppeda…
aga nii lihtsalt see nüüd ka ei lähe. Sai vastatud, et jah, see on meie kadunuke ning palun toimetage ta nüüd ruttu koju. Aga ei miskit. Ei ühtegi vastust meilidele, kõnedele või smsidele. Ei mingit teadmist, et kust ta leiti või millal koju jõuab. Eile õhtul aga üllatuslikult helises Janari telefon. “Tere, Tallinna lennujaamast helistame…” No tohho, ega Dunlop ju ometi seal ei ole… Ega õnneks olnudki. Aga ka sinna oli mure tema kadumisest jõudnud ning meile anti teada, et on teine tõesti Bangkokis hängimas ning veel samal õhtul saadetakse Manila poole teele. Kuidas see info jõudis Tallinna ennem kui Manilasse ning nad seda varem teatasid, jäägu siinkohal iga lugeja välja nuputada. Täna hommikul siis saabus rõõmusõnum, et ta on Manilas ja praeguseks hetkeks on ka juba koju jõudnud. Elus ja terve. Janar saab nüüd puhtaid särke ja mõned teised piisa keelekastet. Hurraa!

Siinkohal ka üks pildikene Dunlopi tuvastamisest: