Alustuseks kohe kõige triviaalsemast. Ilm on hea. Päeval +31 kraadi tuuri ja õhtul/öösel +27 kanti. Õhuniiskus on kasvuhoonelikult kõrge, kuid tänu kergele tuulele pole olemine kõige hullem. Päikest väga ei ole, sest kohati on pilves ja muul ajal varjavad päikese pilvelõhkujad. Aga kui on, siis kõrvetab päris korralikult.

Hello sir, hello ma’am. Põhilised laused mida siin kuuleme. Sir ja ma’am kaasnevad tegelikult pea iga vestlusega teenindava personaliga. Maris harjub sellega, et kõigil on juba ta nimi meeles, täpsemalt – ms Maris. Teatud (gei) ringkondades on ta ka juba tuntud kui miss Estonia. Inglisekeel on siin ka ametlik riigkeel ning see on üldiselt päris heal tasemel, kuid pahatihti on aktsent selline, et arusaamine just lihtne ei ole. Teine võimalus on, et nad ei saa tegelikult sinust aru, aga vastuseks on ikka „Yes sir/ma’am“. Katsu siis nii teed küsida.

Make some noise! Lause mida sa siin mitte kunagi ilmselt öelda ei taha, kõik on niigi jube lärmakas. Pidevalt signaalitavad autode/rollerite vood, kümned ümberkaudsed ehitusplastid ja kui kuhugi avalikku hoonesse satud, siis tuleb sealt mõnusalt valjult tümmi. Hooajale sobivalt on siin juba vist ammu jõulumussi lastud. Aga üldiselt vaigistab seda mõne kohaliku mobiilist tulev muss, sest kõrvaklappidega kuulates ei saaks teised teada kui halba muusikat inimene kuulab. Või mis filme ta vaatab. Lennul Manilasse otsustas meie ees istunud filipino, et lennuki enda meelelahutussüsteem kõrvaklappidega ei ole ikka õige asi ja asus telefonist filmi vaatama. Sportlike päikeseprillide ja ülimalt koleda nokatsiga kutt oli aga ilmselt romantilise hingega, nimelt vaatas ta sealt Titanicut. Ju prillid olid pisarate varjamiseks. Peale 20h sisuliselt magamata olekut ja kanget keret ei ole provva Dioni kaunis lugu see mida kuulda tahaks.

Kuidas lahendada tööpuudust Euroopas? Mehitada kõik asutused ja ametipostid nii nagu siin. Kõiki teenindavaid töid hakkab 1 eestlase asemel tegema 4 kohalikku. Kõik nüüd ei seisaks 4kesi ühe kassaaparaadi taga, vaid töö käib umbes nii: kaubamajas on iga vahekäigu juures eraldi teenindaja, kes, niipea kui murdosasekundiks seisatad ja midagi silmitsed, tormab ligi, võtab toote pakendist välja ja üritab juba teisi sarnaseid tooteid veel pakkuda. Siis leiad sobiva toote – nt mobiiliümbrise– ja üritad seda ära maksta. Aga enne avastad, et letijuures kõigepealt üks kutt kirjutab selle paberil tšekile üles, ulatab selle ja võtab toote oma kätte. Hakkasin juba raha pakkuma aga ei, maksta tuleb teise kohta ja siis toote saad kätte järgmisest kohast. Heakene küll, kassajärjekorda. Seal tegeleb sinuga millegipärast 2 inimest, ju sellepärast, et kaardimakse on keeruline. Siis võtad templiga pabertšeki, kassatšeki ja kaardimaksekviitungi koopia ja lähed järgmisse sappa, kus üritatakse siis see väike telefoniümbrise karbike ära pakkida. Muidugi teeb seda 2 inimest, sest ühel on vaja veel üks tempel lüüa tšekile. Hea õnnekorral jõuad usinalt puigelda ja asjatu paberkoti raiskamise ära jätta. Pakkida tahavad nad kõike. Suuremates poodides on igas kassas inimene kes sulle asjad kotti paneb, või siis lihtsalt pannakse kõiki asju paber või kilekotti. Puuviljade puhul tehakse ka seda sinu eest ja ka kaaluma ise pääse. Sarnane ping-pongina käib ka nt kaablikuti külas käik. Esiteks helistab lobby-admin üles, et kas töömees tohib üles tulla. Siis ta tuleb üles, võtab allkirja, et ta võib tuppa tulla, viib selle alla adminnile ja siis naaseb. Umbes 15minuti pärast, kus vahepeal käis, ei tea. Ära minnes helistab veelkord alt admin ja küsib, et kas töömees ikka tohib nüüd lahkuda.

Aga shopata siinsetele meeldib. Maailama top10 kaubamajadest peaks 3 Filipiinidel olema ja neist 2 Manilas. Ühes oleme ka hängimas käinud. Jubedad massid. Ja sealt soetatud kaubaga saab korralikult meikida end, seda meeldib naistele väga teha. Blingi on ka kõik kohad täis.

Kuna kant on hästi multikultuurne, siis mingit erilist tähelepanu me siin tänaval ei tekita, kuid mõned seigad on ikka, kus vaatama jäädakse. Maapiirkondades on tähelepanu muidugi rohkem, sest igaüks tahaks sulle midagi kasutut maha müüa. Kultuurist rääkides, sellega on tsiba kiduralt. Raamatukogu asukohta pole veel kohalikelt õnnestunud välja uurida.

Maa väriseb. Tihti. No big deal. Janaril oli esimene kord. Kontoris oli tunne, et keegi seljatagant teeb tooliga miskit, üle õla vaadates ei olnud kedagi, a ikka nagu keegi jamaks laua ja istumisalusega. No ei ole kedagi. Pinginaaber siis kostis, et maavärin. Ok… Selgus, et see oli sellel päeval juba kuues. A esimene mis oli Manila lähedal ning ka tavalisest pisut tugevam – 4.4 palli. Maris neljakümnendal korrusel aga sai oma maavärina kogemustesse uue nurga. 40 korrusel kõigub see elamine väidetavalt päris tuntavalt. Maavärinad aga ise on tõesti suhteliselt tavalised, kohalikud enamasti isegi ei märka neid enam. Nõrgad ja mitte ülemäära tihedalt Manila kandis. Olukorda jälgida saab siit: http://www.phivolcs.dost.gov.ph/html/update_SOEPD/EQLatest.html

Makati on linna üks linna puhtamaid ja turvalisemaid rajoone, kuid kontrast vaesuse ja rikkuse vahel tuleb siin eriti hästi esile. Sisuliselt uue ja uhke pilvelõhkuja kõrval või nurgataga võib õhtuti leida mõne kohaliku magadas. Või lihtsalt võib näha elamiseta inimesi tänavatel ja putkalettidel pikutamas. Või on suhteliselt kenade hoonete kõrval üks mõnus pürgi ja heitvee kanal. Lõhna ja kõige juurdekuuluvaga.

Inimised ise on aga ülimalt sõbralikuld, rõõmsameelsed ja abivalmid. A lühikesed, Mall of Asias (maailma top 10 kaubamaja suuruselt) ei leidnud me u 2h jalutamise ajal Janarist pikemat inimest.

Mõningad hinnad ka (1 euro on 50 pesot):
Õlu – poes u 30 pesot, baaris 60 – ….
Kartul – 1kg on 160 pesot.
Tomat on veel kallim, aga kvaliteet jätab ikka jubedalt soovida.
6l veekanister – 7/elevenis 80 pesot, marketis 50pesot. Kraanivett joogiks ei kasuta.
Pakk suitsu peaks samuti u 80 pesot olema.