Sari jätkub. Teiseks ohvriks meie toidulaual on Guyabano. Muule maailmale tuntud (või tundmatu) nimega Soursop. Välimuse kohta võiks öelda…et siuke mutantkastan.

A sisu on juba hoopis midagi muud….

Maris: Kiuline ja kohati jahuse tekstuuriga eksootiline vili, mille maitse
kõigub magusa ja hapuka vahel. Väidetavalt superfruit oma
antioksüdantide ja vitamiin C,B jne sisalduse poolest. Ravib peavalust kuni
aneemiani. Väga maitsev, kuid üleküpsenult peab pikalt närima ning
lõpus muutub natuke liiga magusaks.

Janar: Minu lemmik siiani. Peab nentima, et me lasime oma guyabanol natuke üleküpseda. Valmis on ta siis kui on katsudes pehme. Misiganes ka see ei tähenda, sest puudust teadmine *kui pehme* ta nüüd olema peab. Sõime peale ostmist teise päeva õhtul, aga ilmselt oleks hommikul paras olnud. Ma olen ka korra saanud mitteniiüleküpsenut ja tekstuur oli natukene parem. Sisuliselt on sealt söödab kogu see kraam peale seemnete. Imelik kiuline ja kohati natukene nätske kraam, kuid tegelikult mulle see tekstuur väga meeldib, ehkki alguses võib veidi kummaliselt mõjuda. Aga see, mis peale esimest ampsu suus toimuma hakkab, on imeline. Alguses on hapukas, meenutades natukene mõnda marja, siis tuleb kuskilt tsitrusepauk ja lõpuks jääb suhu mõnus magus maitse. Mingite kirjelduste järgi pmst rohkem tervislikumat vilja pole olemas ka. Vähki ravib ka. Ilmselt ei ole asja mida see ei raviks. Jällegi ka muidugi asi millele ma ühtegi võrreldavat muud vilja ei oska välja pakkuda, ei tekstuuri ega maitse osas.