Kuna siin igasuguste rohkem või vähem kummaliste viljade valik on üle keskmise ok, siis mõtlesime, et hakkame neid järgemööda proovima ja hinnanguid jagama. Päris Marko mõõtu me ehk välja ei anna, a eks näis.

Esimene katsealune – Chico. Nii kutsutakse seda küll ainult Filipiinidel, ladinakeelne nimi on Manilkara zapota ja üldiselt vist on nimeks sapodilla.

Maris:  Välimus ei ole just kõige kutsuvam ja see ei muutu ka siis kui
vili pooleks lõigata. Sellised pisikesed pruunid pallid, mille koor on
samuti söödav. Teralise tekstuuriga ja maitselt küll magusad, kuid
mingi veidra kõrvalmaitsega. Kõige rohkem meeldivad mulle seemned, mis
on nii siledad, ja süsimustad, nagu lihvitud kristallid.

Janar: Tänu väljanägemisele maitsesin keskmisest suurema skepsisega. Koort nosima ka ei kippunud. Maitsest ei saanud esialgu midagi aru, nagu oli magus aga siis tuli kuskilt mingi imelik kõrvalmaitse, mida on keeruline kirjeldada, sest selleks hetkeks tajud juba suur sellist imelikku teralist tekstuuri. Nagu mingi suhteliselt pehme jahuse palli sisse oleks riivsaia vms pandud. Võiks olla nagu tore ja vahva, aga see imelik kõrvalmaitse ja kummaline tekstuur on veits häirivad. Ilmselt ülemäära tihti me seda ostma ei hakka. Proovimist väärt on aga kindlasti. Ma ei tea ühtegi teist vilja millega seda võrrelda.