Meie nädalavahetuse tegelik sihtpunkt oli Mt Pinatubo. Vulkaan, mis kohalike jaoks oli 600 aastat lihtsalt mägi nimega Pinatubo, kuniks 1991 aastal see suitsu ja tuld välja ajama hakkas. Ajas kohe nõnda palju, et viimase enam kui saja aasta jooksul on see suuruselt teine vulkaanipurse maailmas. Selle tagajärjel langes päikese kiirgus maale mõneks ajaks 10% jagu ning keskmine temp maal langes ligi ühe kraadi. Nüüd on võimalik sinna üles kraatri äärde ronida ja selle me ka ette võtsime.

Sinna pääsemine pole aga nii lihtne. Matkapäev algab juba suhteliselt vara, kogunemine Angelesis on juba 3:30. Aga kõigepealt peatuks sellel mis jäi laternate festivali ja selle stardi vahele. San Fernandost sõitsime Angelesi, linn, mille ümbrus on eelmise sajandi alguses olnud koduks USA sõjaväebaasile, mis oli suurim omataoline väljaspool USA territooriumi. Olgugi, et sellest on juba palju aega möödas, on nende osakaal seal endiselt suhteliselt suur. Ja kuna seal on palju üksikuid valgeid mehi olnud, siis… loogilise (?) jätkuna on seal ka prostitutsioon heal järjel. Nimelt on linna umbes 400 000 elanikust umbes 10% prostituudid, olles sellega üks suurimaid seksturismi sihtkohti maailmas. Me jõudsime linna u 23 paiku ning otsustasime süüa otsima minna, selleks suundusime ühele jalakäiate tänavale, mis siis tegelt tähendab seda, et tänav on täis erinevaid baare, klubisid ja pubisid. Ja muidugi neiusid tänaval kes pea iga üksiku valge mehe üritavad just nende klubisse kutsuda.

Me suundusime lihtsalt otse ühte pubisse, et kõhud täis saada, eksootlisemad kohad jäid meist külastamata. Prioriteete sellel tänaval näitab ka see, et tellitud söögid olid kõigil meil neljal alla arvestust. Eriti Marise roog. Kreemine tomatisupp oli lihtsalt purgist kaussi kallatud ja soojendatud tomatipasta.

Kõhud täis (enamvähem), siirdusime hotelli. Piltidelt väga hea ja selle kohta üllatavalt odava mulje jätnud ööbimispaik oli tegelikult täiesti hinnale vastav. Seinad räpased, rätikud ja voodipesu ei olnud enam esimeses nooruses. Boonusena kellegi aluspesu kirjutuslaua taga (meist see sinna ka jäi). Uneaega jäi meile umbes poolteist tundi… mida saatsid alustuseks paugud, mis ma tahaks loota, et olid ilutulestik aga ei kõlanud nii vaid meenutasid pigem püstolilaske…. kell 2 öösel aga alustasid kassid oma jooksuaja lauludega. Tegelikku und tuli parimal juhul ehk tunnike.

Äratus ja kell 3 olime juba valmis startima, leidsime omale kiirelt 2 külgkorviga võrri ja lasime end alguspunkti viia kust siis baaslaagri poole teele asusime. Kuigi liiklust oli vähe, siis sõit kestis endiselt umbes kolm tundi. Kitsas mikrobuss, jalaruumi vähe. Jällegi, on olnud mõnusamaid sõite. Jõudime kohale täpselt päikesetõusu ajal, saime lühikese instruktaaži päeva osas ja jagasime end autodesse ära. Mina ja Alex ronisime Hummeri kasti, Maris ja Natalja otsustasid salongi kasuks.

Sõit oli äge. Mööda tühermaad, mis koosnes siis peamiselt vulkaanilisest tuhast ja liivast, kohatiste kõrkjapõõsastega. Paaril korral tuli ületada ka jõge. Juhid ei hoidnud ka end tagasi, kiirus neile meeldis ja ka endal oli nauditav, kuigi tagumik kippus kohati eriarvamusele jääma. Istumisalune oli siiski metallist ja tee päris ebatasane.

Kohalikud liiguvad siiski vähe traditsioonilistemate vahenditega. Vesipühvel ees ja vanker järel.

Kohalikud jagasid meile tasuta arbuuse, väga magusad ja head.

Suurima jõeületusega läks nüüd nii, et me jäime sinna kinni…. õnneks kaldal seisnud traktor tuli ja tõmbas meid välja. Aga peale seda, mina ei tea kust kõik see jama sinna väljalkaskesüsteemi sai, ent niipea kui kuivalmaal juht uuesti gaasi andis, siis lendas kastinurka välja toodud väljalasketorust üles soe muda, õli ja maeiteamilleveel pahvakas ja kastis istunud said oma osa. Mul õnnestus enim pihta saada.

Aga sõit järkus endise tempoga kuni…. mina tundsin enda tagumikuall kerget põntsu ja seejärel nägin silmanurgast kuidas ratas meist möödus…

Kohe ei oskand isegi reageerida aga tulemus on piltidel näha.  Õnneks oli seisma jäämine suhteliselt sujuv ning keegi haiget ei saanud.

Sõit mägedevahel oli umbes selline:

Asendusauto saabus ja jõudsime raja algusesse. Järgnes rohkete tõusude ja langustega matk läbi vihmametsa ja kiviste orgude. Igasugused kommentaarid on edaspidi liigsed.

Kohal!

Rada sinna oli 7km pikk ja selle läbimine võtab kesmiselt 2,5h, kiirematel 2h. Meil neljal läks 1h 45min. Kuna tänu auto purunemisele olime veidi hilinenud, siis andis see meile pikema lõuna kraatri ääres, sest tagasi tuli hakata liikuma 12:30, et vältida vihma ja veel tugevamat tuult.

Maris avastas, et kui higine ja märg võib üks selg peale matkamist olla.

Peaaegu Simba.

Ja tagasitee läks isegi veel veidi kiiremini, 1h ja 40min. Siinkohal on oluline mainida, et meie giid läbis raja plätudes ja mitmel ülesmäge lõigul jooksis meil ees.

Tagasi baaslaagrisse jõudsime veidi peale viit. Autojuht pidi meid sealt 17:30 peale korjama, aga… helistades avastasime, et ta oli läinud meid ootama teise baaslaagrisse. Heakene küll, palusime tal siis meie juurde ikkagi tulla. Aga kuna baaslaagris polnud midagi teha, siis lasime end lähedalasuvasse külla ära visata. Autojuht piid jõudma 1h pärast. Seniks seadsime end ühe 7/Eleveni (väike toidupoekene) ette istuma, einestasime võimaluste piires ja lubasime paar karastavat jooki. Tunni möödudes helistasime uuesti… selgus, et vähemalt tund läheb autojuhil veel. Peale seda pidi veel 30min minema. Ja siis 20min. Ja siis 10min. Lõpuks kohtusime autojuhiga kell 21. Oli teine veel väga murelik, et me seal külas nõnda omapäi oleme, sest tegu ei olevat just turvaliseima kandiga. Me kehitasime õlgu ja nentisime, et meil oli tore. Sõit koju aga kestis veel ligi 3,5h…