Igasugu laternad ja vilkuvad tulukesed on siin maru populaarsed. Mõnes kohas isegi nii populaarsed, et tehakse suisa festivali/võistlust. Neist kõige suurem ja kuulsam toimub kohas nimega San Fernando. Kuna see jäi meie järgmise päeva plaanide lähedale, siis otsustasime laupäeval sealt läbi käia. Tasuta pealekauba.

Algus läks lihtsalt, meie autojuht viskas meid kõigepealt kõrval asuvasse linna hotelli ja tõi siis tagasi festivali toimumispaika, mis siinsele kandile tüüpiliselt, oli ostukeskus. Eelinfona teadsime, et üritus on tasuta, kuid siiski on vaja piletit. Kaubamajast leidsimegi kohe festivali infolaua. Kell oli 2 saamas. Öeldi, et pileteid hakatakse jagama kell 3. Selge, aega on ja jalutasime veidi ringi ning otsisime söögikohta. Veidi peale kahte mõtlesime, et rõhume oma võõramaisele päritolule ning üritame piletit ikkagi varem kätte saada. See ei õnnestunud, sest selgus, et sealt infoletist üldse ei saagi piletit ning neid jagatakse ostukeskuse teises otas. Miks seda meile esimese korraga ei öeldud, ei tea. No mis seal ikka, läksime siis kaubamaja teise otsa, et see koht leida ja siis süüa leida. Selgus, et juba ligi 100 inimest oli järjekorras ootamas. Kell oli pool 3. Mina ja Maris läksime toituma, Alex ohverdas end ja jäi järjekorda ootama. Piletid, mida pidi jagatama alates kella kolmest saime me kätte u 5min enne kolme, sest tegelik jaotamine hakkas pihta umbes 20min enne õiget aega. Selleks ajaks oli järjekord kaubanduskeskuses selline, et lõppu enam ei näinud. Festar ise pidi algama kell 6.

Esimene võimalik probleem kerkis tegelikult juba peale pileti kättesaamist. Seal oli kirjas, et seljakotiga sisse ei lasta. Mul oli muidugi seljakott kaasas, ainasa meist neljast. Kell kuus siis hakkasime end festivali alale sisse trügima, esialgu läks lihtsalt aga siis märgati mu seljakotti. Kõigepealt tuli vastu kindel „ei“. Seejärel seletasin, et ega mul seal midagi ei ole, vaadake järgi ning, et ma heameelega jätaks ta kuhugi, kui vaid saaks. Ega ma ju Manilast siia tulles ei teadnud, et siuke keeld teil on. Noormees jäi nõusse ja tahtis mind juba sisse lubada kui eemalt tulnud vanem organisaator sellele ideele veto pani.  Väidetavalt on toidupoe juures pakihoid, viigu sinna. Üks tore vabatahtlik juhatas meid sinna, kuid selgus, et pakihoid on täis ja nemad rohkem kotte vastu ei võta… Heakene küll, uuesti tagasi festivali väravatesse, nüüd juba olid tõsisemad turvamehed vastas. Sama lugu, et ikka kohe kuidagi ei saa lubada… Seletasin jälle, et kurat võtaks, kui kuskil oleks see info varem teada olnud, siis pole kotti võtnud ning hotell on 20km kaugusel. Pakihoid saatis ka pikalt. Muideks, naise käekotid olid vägagi ok, isegi kui need suuruselt minu seljakotile sugugi alla ei jäänud. Lõpuks siiski vaadati mu seljakott ülima põhjalikkusega läbi ja öeldi, et tehakse ikkagi erand ja vabandati ebamugavuse pärast. Peab nentima, et ma olin kogu selle protsessi vältel suhtelisel kindel, et lõpuks ma sinna alale ka pääsen oma seljakotiga. Mingid eelised siin riigis valge olemisel siiski on.

Üritus pidi hakkama kell 6. Enamus ligi 5000 istekohast olid ka selleks ajaks hõivatud. Ürituse avamine kestis muidugi ligi tunni. Siin on kombeks, et tervitada ja tänada tuleb kõiki. Ainuüksi sponsoreid loeti ette 5 minutit, ilma naljata. 5 minutit järjest loeti ette sponsorite nimesid. Seejärel oli väga detailselt tervitada ja tänada kõiki VIPe kes kohale olid tulnud. Lisaks hümnid ja kõik muu. Armas oli muidugi see, et enne ürituse avamist ja Filipiinide hümni mängis puhkpilliorkester muuhulgas ära ka ELi hümni, olime meelitatud.

Ritta oli säätud 10 laternat, iga ümbruskaudne küla on enda au ja uhkust ehitanud sisuliselt terve aasta. Muideks, läbimõõt neil laternatel on ligi 7m. Kell 19 siis viimaks show algas. Iga latern sai 7 minutit esinemisaega. Selle jooksul siis näidati seda, et kui hästi on suudetud oma laternat „programmeerida“ ning kuidas see muusikasse läheb jne. Muusika oli eranditult ülimalt halb. Laternad ise aga täitsa vahvad. Iga etteaste lahutamtu osa oli muidugi 1-2minutit mis pühendati sellele, et meenutada kõigile, et jumal on parim ja jeesus on imeline. Usuleigust siinmaal karta ei tule.

Festival ise pidi kestma kella 22ni aga meie jaks lõppes peale esimest vooru, kui kõik olid oma esimese etteaste ära näitand. Kuna meie hotell oli 20km kaugusel, kell oli pool 9 ja meil polnud aimugi kuidas naaberlinna saada, siis tundus tark varakult juba liikuma hakata.

Ühtegi taksot ei näinud. Jeepney järjekord oli masendavalt pikk ja me oleks seal ilmselt tunde seisnud. Otsustasime motika rentida. Mis see siis ära pole. Aga kuna me tahtsime vaid ühe rentimisega piirduda, siis läks nii, et Alex istus mugavalt juhi seljataga aga mina, Maris ja Natalja ronisime külgkorvi. Külgkorvil oli uks ka, aga see võeti ära, sest muidu oleks veidi liiga kitsaks läinud. Ligi 50 minutit kestnud sõit ise oli vahva, kui mõni liiga lähedalt möödunud auto, sundasendist valutav keha ja mitme kilo CO2e sissehingamine välja jätta.