Olles viimased aastad Playtechis töötades jälle aktiivsemalt jalgpalli mänginud, siis oli lootust, et ehk leian ka Manilas omale koha kus mängimas käia. Sai isegi vastavad jalatsid, spordijalatsitest ainsatena, kaasa pakitud. Saaliomad, nendega on hea ka jõusaalis käia. Igatahes, siinseal oli küll kuulda, et kellelgi on kuskil mõni tuttav, kes kuskil klubis/grupis mängib, aga ei midagi kindlat ja ise ka kuidagi peale ei käinud.

Teisipäeva hommikul aga sattusin hommikul jõusaali minnes lifti koos ühe tuttava naabriga mõni korrus altpoolt. Nägi mu kosse ja küsis, et kas mängin jalkat. Eks siis seletasin, et mängiks meeleldi, aga ei ole veel leidnud kohta kus mängida. Ta siis mainis, et sõber mängib mingis amatööride satsis ja et ma saaks ilmselt vabalt liituda. Normal! Muidugi nõus! Sain kontakti ja pealelõunaks oli selge, et sama päeva õhtul lähen juba trenni, alustatakse kell 22:00.

Amatööride võistkond, nagu mulle öeldi. Tartus mängisime rahvaliigat ja eks iga natukenegi jalkaga kursis olev inimene teab, et mis tase seal on…. Ega ma siit ka tegelikult väga midagi muud ei oodanud.

Jõudsin kohale, leidsin koguneva grupi üles… esimene ohu märk oli see, et kõik tundusid üle keskmise korralikus füüsilises vormis. Kohal olev seltskond oli päris kirju – kohalikud, mõni oletatava ladina-ameerika taustaga ja ka mustamandri mehed ning hollandi/hiina juurtega filipiinidel sündinud klubi vedav kutt. Uurisin, et kas mängitakse tiimina ka, vastati, et jah, mingit nädalavahetuse liigat. Siis saabus treener. Okei. Playtechi võistkonnal oli ka lõpus treener, ei midagi erilist. Kuna trenn algas suhteliselt hilja, siis uurisin, et kaua mängitakse. No üle tunni või pooleteise ju ikka mitte. Amatöörid ja hilja õhtul…. Ei. Trenn on 2h. Ok…. viimase nõnda pika trenni tegin vist… teismeeas, kui veel endiselt jalgpalli mängisin.

Kell sai kümme, alustasime. Kõigepealt korralik soojendus, sörkimine, erinevad harjutused. Mul hakkas juba pulss lakke ronima. Pidasin vastu. Aga siis läks mänguks. Umbes 9v9 üle poole väljaku. Mõlemas otsas torbikutest u 1,5m laiusega värav. Mäng käis nii, et max 3 puudet igal. Väljak ise oli päris korralik, kunagi FC Chelsea rahade eest rajatud, sest guugli otsingu järgi ilmselt vähemalt kunagi oli siin ka nende mingi jalgpallikool. Nii kui pihta hakkasime, siis hakkas vaikselt kohale jõudma, et ei ole päris see rahvaliiga tase, millega Tartus harjunud olin. Mängu tempo, intensiivsus ja kuttide tehniline osavus olid päris korralikud. Mul tõmbas muidugi peale mõnda spurti punasesse. Eesti kliimas ilmselt nii kohe ei oleks olnud, kuid väljas oli u 28 kraadi sooja ja õhuniiskus ligi 90%. Esimene kogemus sellistest oludes sportida õues ning kohe ka korralik koormus. Kuidagi kestsin 80% mänguajast päris okeilt ära ja kõige hullemini ka ei läinud. Lõpp muidugi oli ropp. Aga ega trenn veel läbi ei olnud, siis alles alustasime üle väljaku mängu, viimased 25min trennist. Siis juba teatasin kindlalt, et ma läheks võtaks väravas koha sisse ja kuna ma end ka rohkem väravavahina juba alguses eksponeerisin, siis sellega oldi päri. Meie võistkond võitis 2 või 3:0. Võis täitsa rahule jääda.

Peale trenni hakkasin siis teistelt uurima, et mis see liiga nüüd siis päris on, et te mängite nüüd veidi paremini kui ma suva amatööridelt oodanud oleks. Selgus, et liiga ametlik nimi on Weekend Football League ja see koosneb 3 divisjonist. Nende klubi, Superbad, mängib selle tugevaimas, Champions divisjonis. Natuke edasi urgitsedes selgus, et sisuliselt on see tugevuselt teine liiga Filipiinidel. Ehk siis võrdne Eesti I liigaga. Proffidele on siis nö premium liiga, kus siiski on ka mõni klubi pool-amatööridega. Eks umbes sama nagu Eestis, ainult, et madalamad liigad pole päris sama struktuuriga.

Trennile järgnas ka väike tiimikoosolek. Selgus, et mustad poisid kipuvad mängude ajal kohtunikega vaidlema ja lollusi tegema, on usinalt kollaseid ja punaseid kaarte korjand. Said korraliku peapesu ja seletuse, et iga punase kaardi eest saab klubi trahvi. Tehti selgeks, et ilmselgelt pole põhjusega neil profilepinguid, kuigi tundub, et seda nad siin jahivad. Öeldi, et kui nii jätkub, siis võivad kuhugi mujale minna, sest järjekord neist, kes mängida tahaks, on olemas ja viidati mulle ja veel ühele uuele, kes esimest korda trennis oli. Muigasin.

Täna on reede. Lihased on veel kergelt valusad, kuid talutav. Kolmapäev ja neljapäev olid kuradi piinarikkad. Peaaegu iga lihas kehas tegi vähimalgi liigutamisel roppu valu.

Järgmine teisipäev jälle, õnneks täiesti rõõmsalt oodatakse mind tagasi.