Lühike puhkus

Nagu juba miskipärast kombeks, siis meie blogipostitused kipuvad tulema kerge viivitusega. Nüüd ongi juba aeg sealmaal, et kirjutada sellest, mis toimus 2 nädalavahetust tagasi…

Nimelt 6. veebruari (esmaspäev) õhtul jõudsid meile külla Tarmo ja Epp. Kolmapäeva hommikul kell 6:50 juba aga lendasime Palawanile, et kuni pühapäeva hommikuni seal aega veeta.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Korralik tervituskomitee oli olemas:
OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Kiirelt viskasime asjad resorti ära ning jätkasime tuuriga krokodilifarmi. Muid loomi oli ka.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Allolev mauk on ligi 6m pikk ja vist u 500kg raske.

cofOLYMPUS DIGITAL CAMERA

Ja sealt edasi liblikaid vaatama. kuigi rohkem näidati seal kohalike hõimude eluolu ja tavasid.

Ussiga sai ka pilti teha (nigel näeb ta välja sellepärast, et see on telefoniga tehtud pilt fotost).

IMG_20170213_230843.jpg

Veel linnapeal mõningad peatused.

Ja siis õhtupoolikuks jõudsime tagasi oma peatuspaika. Otsustasim oma ettenähtud 1h süstasõidu ära teha. Ajastamine oli suisa nõnda osav, et peale 5min sõitu hakkas sadama. Esialgu kerge tibutamine, hiljem juba korralik padukas. Aga mangroovimetsas uitamiseks tundus see päris ideaalne. Elamus igatahes.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Teise päeva sihtkoht oli Underground River Tour ehksiis maa-alune jõgi. Koopas. Üks seitsmest looduslikust maailmaimest. Teel sinna peatusime veel selleks, et teha Filipiinide kiiremait zip-line’i.(mis see eestikeeles on?) Enne alla sõitu pidi mööda koopaid 20min üles mäeotsa ronima.

See tehtud, läksime edasi, jõgi ootas. See tuur koopas on ilmselt üks paremini organiseeritud asju siin riigis. Ilma suurema jamata on teada, et mis järjekorras grupid tuurile lähevad, kõigil on audiogiid kaelas, klapid kõrvas, koopas ei mölise (vaikus peab olema, nahkhiirtele ja koopale endale lärm ei meeldi), välguga pilte ei tee. Ainult paadimees oli otsmikulambiga ja näitas õigel hetkel sobivasse kohta valgust. Mulle meeldis aegajalt klappe kõrvast võtta, peale veesolina ja nahkhiirte tehtavate helide ei kostunud miskit. Mingihetk lasti ka tuli surnuks. Kõige pimedam pimedus, võiks selle kokku võtta. Ei ühtegi kiirekest päikesevalgust. Koobas ise oli ülimalt imposantne. Kohati oli lagi 65m kõrgusel ja siis jälle oli jõe sügavus 9m. Rääkimata salaktmiitidest ja salaktiitidest ja kõikvõimalikest formatsioonidest. Mõni “saal” koopas andis paraja kontsertsaali mõõdu välja. Loodusega kohtusime ka. Ahvid ja üks varaan, küll mitte Komodo oma. Aga suhtkoht pirakas siiski.

Seejärel suund tagasi ööbimispaika.

Kolmanda päeva sisustas Honda Bay Islandhopping. Eestikeeli siis saarehüplemine. Ühelt teisele. Meritähtede saar, keset merd tehtud paadisild, et snorgeldamas käia, kalade söötmise saar ja siis üks ka, et ise kõhtu kinnitada. Oli mida vaadata. Ja päikese käes põlesime ka totaalselt ära. Mõni rohkem, mõni vähem, aga valdavalt siiski rohkem.

Õhtuks jõudsime juba u 30km kaugusele Puerto Princessast ja peatusime ühest väikesest džunglikuurortis. Vahepalaks see, et ma otsustasin meie reisiseltskonna Google Mapsi vaimus viia kohale väikese ringiga. Selle asemel, et otse minna, keerasime pea olematule mudateele. Möödusime ühe kohaliku pere bambushütist ja mina ka teepervel seisnud vesipühvlist. Ülejäänud seltskond ei järgnenud, sest pühvlil olla sõge pilk silmis. Külamees siis utsitas oma kodulooma teest eemale ja grupp sai taasühineda. Jõudsime muidugi kuurorti tahaväravasse. Väidetavalt esimesed, kes sinna jõudnud on. Koht ise oli oma naeruväärse hinna kohta täiesti imeline. Vahva töökollektiiv ja uus infra. Kohta pidas 70 aastane britt, kes siis kohaliku naisega seal seda äri ajas. Meie saabumise päeval oli bikini-õhtu ning kui tantsuks läks, siis omanik ise jagas õpetussõnu letipeal. Teise päeva hommikul viis ta meid randa. Täiesti inimtühi rand, valge liiv, palmipuud, üksik paat vees loksumas ning mangroovisalud. Mereelukaid nägi igasuguseid. Mudahüpikud jäid pildilt välja, kaamera aku sai tühjaks.

Pühapäev käes. Hommikul vara jälle lend Manilasse ja siis juba otse Tagaytay poole, nimelt tahtsime ka kiirelt Taali nimelise vulkaani otsas käia. Käigu põhiline atraktsioon on ehk hoopis paadisõit saarele, mis on kraatrist moodustunud. (Nimelt siis järve keskel on vulkaanikraater, mille sees on järv ja mille sees on saar.) Järvel oli maru tuuline. Paadijuht andis küll kile sülle, kuid ega see palju ei päästnud. Vett pritsis kõvasti ja mõnel puhul lendas ka laine lihtsalt otse paati. Kõige ägedam paadisõit kindlasti, vaatamata sellele, et lõpuks riided läbimärjad olid.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s