Kõigepealt peab hoiatama, et siit tuleb üks mammutpostitus. Vaatamata sellele, et viibisime Bruneis vaid 48h, siis nähtut ja kogetud on meeletult, ehk on ka meeles kõik kirja panna…
I peatükk. Mis asi see Brunei on? Saabumine.
Brunei asub Borneo saarel, pindalalt 8 korda väiksem kui Eesti, elanikke ligi 400 000. Riigi täispikk nimi Negara Brunei Darussalam, vabas tõlkes siis Brunei rahva riik, rahu elukoht/(eluruumid kus on rahu). Riiki valitseb sultan Hassanal Bolkiah. Riigikorraks on konstitutsiooniline monarhia. Sultan on ka veel pea-, kaitse, väliskaubandus- ja rahandusminister. Brunei ise on tänu rikkalikele gaasi ja naftavarudele üks jõukamaid riike maailmas. Islamistlik riik, kehtib šariaadiseadus, seega alkoholi seal riigis ei müüda. Moslemeid on riigis u 2/3, ülejäänud on budistid, kristlased või nö uskmatud (7%). Kuna palju riigist ei teadnud, siis otsustasime järgi uurida. Ja muide, õige on hääledada “brunai”.
Lend Manilast Brunei pealinna Bandar Seri Begawani kestis 2h ja pool tundi enne südaööd olime kohal. Ööbimise olime võtnud Airbnb kaudu ning meie võõrustaja oli lennujaamas vastas. Esimene avastus oli see, et sõidavad nad nö valel pool. Esimene mulje oli kohe positiivne, kõik nägi välja puhas ja korras. Ööbimiskoht oli suhteliselt kesklinna lähedel, veidi uhkemas rajoonis, Jame’Asr Hassanil Bolkiah moššee lähedal. Too on siis ehitatud praeguse sultani auks. Meie arvates riigi ilusaim moššee. Pimedas näeb eriti hea välja.
Meie majutaja aga ei olnud ise moslem, vaid hoopis hiina juurtega budist. Kuigi olime arvestanud, et nädalavahetuse jooksul alkoholi ei tarbi, mitte, et see oleks ka kuidagi probleem onud, siis esimese asjana toas jäi silma alkoholiriiul. Kuigi Bruneis on müük keelatud, siis mitte-moslemitel on lubatud teatud kogustes alkoholi riiki tuua, üldiselt käiakse Malaisias selleks. Ja seal riiulis ei olnud lihtsalt mõni pudel, ta suisa kogus alkoholi. Varud olid rikkalikud. Lisaks oli külmkapis soliidne kogus õlut ja võisime vabalt tarbida. Siinkohal olgu etteruttavalt öeldud, et 2 õhtu peale kokku tarbisime ära vaid 3 õlut.
II peatükk – laupäev. Seiklemine linnas, head inimesed, paduvihm ja kõige intensiivsem poeskäik
Hommikul märkasime, et meie peatuspaigaks olevate ridaelamubokside vastas on kellegi ülekeskmise uhke palee.
Igatahes, otsustasime, et läheme linnaga tutvuma, kuna kesklinn oli u 45min jalutuskäigu kaugusel, siis ei hakanud mingit transporti uurima. Mööda peateed minna oli keeruline, selgus, et jalakäiatele pole kuskil ruumi. Mis seal ikka, pöörasime tagasi ja jätkasime mööda väiksemat teed, mis tegi küll põgusa ringi, kuid ei midagi hullu. Selgus, et ka seal ei olnud kõnniteed… ja kuna ma ei suuminud Google Mapsi piisavalt sisse, siis selgus, et tänava lõpp tegelikult ei ole ka peateega päris hästi ühendatud… aga väike põige läbi metsatuka (Maris nägi ka miskit madu-ussi põõsas) ja jõudsime siiski soovitud kanti.
Tegime kiire ringi ühes väikses kaubanduskeskuses ning tahtsime minna ühe peamise vaatamisväärsuse, Sultan Omar Ali Saifuddini moššee juurde (praegu troonil oleva sultani isa auks tehtud), kuid see asus meist ülejõe ja liiklussõlmes ei näinud kohta, kust jalakäia oleks võinud minna… Otsustasime, et küsime mõnelt kohalikult. Üks mööduv härra otsustas meie teeküsimise peale, et viskab meid ise ära, ilm on ka palav ja kes siis ikka jala käib. Tõsi, temperatuur oli korralik, varjus 31 kraadi, nö tunnetuslik temp oli 44 kraadi. Kuidagi läks aga miskit tõlkes kaduma ning ta hakkas hoopis Jame’Asr Hassanil Bolkiah moššee poole sõitma, kuna mingihetk pidime lõunatama ja kuiva särgi selga panema, siis täitsa sobis, et meid taas ööbimiskoha lähedale ära visati. Jame’Asr Hassanil Bolkiah on ka päevavalges ikka päris kena. Sisse kahjuks ei pääsend, sest parasjagu oli palvuse aeg.
Nagu näha, siis päike on pilvetaha pugenud ning õigepea hakkas ka sadama. Jäime enamvähem kuivaks ja pikutasime ööbimispaigas veidi, seejärel viskas meie võõrustaja Sultan Omar Ali Saifuddini moššee juurde ning tegime tiiru kesklinnas.
Peale seda siirdusime veepealse eluga tutvima. Nimelt asub Bandar Seri Begawanis maailma üks suurimaid (kui mitte suurim) veepealne elamurajoon.Peale kanalisatsiooni on sea kõik mis vaja, elekter, koolid, jõusaalid, minipoekesed, politsei, tuletõrje jne.
Ja vihma hakkas jälle sadama.
Jõeääres oli ka üks… skulptuur on vist õige nimetada? Ausammas? ma ei tea, igatahes on see ehitatud sultani kuuekümnendaks sünnipäevaks.
Plaan oli tagasi ööbimiskohta minna, veidi puhata ja seejärel ööturule naasta. Mõtlesime, et võtaks bussi… Aga see ei olnud nii lihtne, bussiliiklus on Bruneis kohutavalt organiseeritud, ei mingeid aegu ega plaane. Iga liin käib vist korra võiks kaks päevas… Taksojuhid muidugi üritasid meid ära rääkida, et ikka neid kasutaks. Õnneks oli eelteadmine, et odav see lõbu ei ole. Taksomeetriga oleks see lõbu väidetavalt ligi 15 dollarit maksma läinud, kuid nad pakkusid, et 10ga viskaks ka ära. (Maris samalajal nägi kuidas minu seljataga üks kohalik härra pead raputas taksojuhtide summa peale). Ma ütlesin, et ma olen nõus 5 doltsi maksma. Sellepeale löödi käega. Astusime mõne sammu eemale ning too pearaputajahärra tuli ligi ja ütles, et viskab meid 6 dollari eest ära, tundus enamvähem aus kaup ja sõitsime jälle tuttava Jame’Asr Hassanil Bolkiah moššee juurde. Nüüd aga läks juba tõsiseks padukaks… seega hängisime mõne aja vihmavarjus.
Kaua siiski ei viitsind passida ja hakkasime jalutama, koheselt läbimärjad muidugi. Aga jällegi saime aimu selle riigi sõbralikkusest, nimelt üks 200m enne kohalejõudmist pidas üks suvaline mööduv auto kinni, üks naisterahvas astus välja ja ulatas meile vihmavarju. Üritasime küll puigelda, et pole vaja, me oleme juba läbimärjad ja kohekohe oleme sihtkohas, kuid tulutult – vastuvaidlemist ei olnud ja tuli kingitus vastu võtta.
Kuivad riided selga ja liikusime ööturule sööma. Odav ja maitsev. u 5 euro eest saime mõlemad söönuks ja jäi ülegi.
Lisaks saime maitsta dukut (ja ostsime isegi kaasa veidi) ning kembayau vilju, neist aga lähemalt järgmistest postitustest. Niipalju mainiks, et kembayau kohta küsisime lihtsalt infoks, et mis see on, millepeale neid müüv vanaproua otsustas, et lihtsalt annab meile mõned (kuigi pakkusime, et võime osta!) proovida. Ei olnud odav kraam, 6 dollarit kilo.
Kõhud täis, läksime kõrval olevasse kaubamajja, et kaubandusvõrgus pakutavaga tutvuda. Arvestades, et riik on väga jõukas, siis kaubandus on pigem tagasihoidlik, kalleid välismaabrände on vähe ning ka keskused ise ei ole ülemäära suured. Minul oli juba varem mõttes olnud, et tahaks miski kohaliku hõlsti omale saada ning astusime sisse ühte poodi, mis neid ja igasugu muid vidinaid müüs. Müüja oli kõike ehedam moslem vist keda ette kujutada, Pakistanist pärit ja 15 aastat UK’s elanud Ahmed. Suurt kasvu, jässakas, pika musta habemega. Koheselt asus meiega juttu tegema ning uuris kust me oleme. Eesti oli talle täiesti võõras paik. Esimesena sel reisil (ja etteruttavalt olgu öeldud, et ka ainsana) küsis ta meie religiooni kohta, eks siis jälle seletasime, et usuvaene riik jne. Ahmed aga oli jutukas sell, hakkas meile islami ajaloost ning moslemite saavutustest rääkima. Saime kaasa ka mõned väljaprinditud õpetussõnad ja cd miskise õppematerjaliga, aga no kellel siis tänapäeval cdlugejat kuskil on… eks kunagi siis avastame seda sisu. Materjalid ulatas Marisele Ahmedi tütar Fatima, umbes ehk 10-12 aastane tütarlaps. Ahmed võõraid naisi ei vaata ega puuduta. Vahepeal aga hakkasin ma vihjama, et tal on seal mõned vahvad ürbid, et mis see hind neil ka on, sest hinnasilti ühelgi küljes polnud. Esimene mulle meeldiv oli väidetavalt 50 dollarit, kuid ühte musta keepi pakkus ta 30nega. Jutustasime religioonist edasi, sealjuures jõudsime sinna, et ega ka moslemid nüüd läbinisti head ei ole, ehk veidi isegi üllatavalt oli see seisukoht millega ta nõusse jäi. Seejärel lappasin veidi veel ürpe ning avastasin, et mul on alles jäänud vaid 22 kohalikku dollarit ja 200 peesot… leidsin aga ühe sellise, mis sobis. Suurus oli kah paras. Ahmed mainis, et õige hind olla jälle 50 kanti, kuid, et ta on nõus nii, et ma lihtsalt annan kogu raha, mis mul kaasas on. Diil. Kaks sajast peesot andis ta Fatimale ja palus siis lapsel need meile tagasi anda. Seda, et me ei võtaks vastu ja las jääb raha lapsele, ei aksepteeritud. Arvestades, et üks väike meene sai veel võetud, siis imelikul kombel hakka sisegi omal imelik, et äkki ma maksan liiga vähe… Aga äri sai aetud, lubasime, et kui Bruneisse tagasi satume, siis astume ta poest jälle läbi. Poest väljudes oli meil Marisega mõlemal natukene “mis see nüüd oli” tunne… kõige intensiivsem poekogemus eales. Ääretult postiivne sealjuures ja eks leidsime ka, et ega ta kahjumiga meile ikka ei müünud. Kõik võitsid – Ahmed tegi äri ja sai rääkida pikalt ja laialt islamist, meie saime soovitu üle 2x letihinnast odavamalt (sh tõesti odavalt!) ja olime rahul. Igatahes, edaspidi liigun ma ringi nii:
See on nii mugav, et tegelt tahaks igalpool sellega käia. (Pilt on nüüd tänasest tegelt juba)
Ja see nüüd siis on alles esimese päeva lõpp.
III peatükk – eestlased ja džungel.
Pühapäeva hommikul kell seitse korjati meid autopeale ja viidi paadisadamasse, selleks, et siis Ulu Temburongi rahvusparki tuurile minna. Tuuriga on nii, et see pole kahjuks kõige odavam ning suuri gruppe sinna ei viida, seda selleks, et džunglit siiski võimalikult puhta ja puutumatuna hoida. Nähtu järgi ütleks, et päevas käib sellel matkal ehk kuni 50 inimesest, võib-olla isegi vähem. Grupid oli 7-liikmelised. Meie grupis olid veel 4 filipiinide pensionäri ning üks mees austraaliast.
Sadama lähedale ehitatakse ka uut silda.
ja silla alla ehitatakse ka moššee… aga kus on kuppel, te küsite? Kuppel on silla otsas.
Rahvusparki viib kinnine kiirpaat ja meiega ühines ka teine grupp. 4 hiinlast ja kolm valget meesterahvast. Võtsid meie vastas istet ja…. hakkasid eesti keeles rääkima.
Mis pagana tõesnäosus on Bruneis pühapäeva hommikul kell 7 leida end paadist veel u 12 inimesega kellest 3 on eestlased. Oli siuke positiivne “täitsa persses” reaktsiooni koht. Taavi, Riho ja Jaan – kolm Tartu ülikooli teadlast kes on Malaisias välitöödel ning tulid ka nädalavahetuseks Bruneiga tutvuma. Vahva kohtumine.
Paadisõit rahvusparki võttis u 40minutit, sh 15 minutit sellest sõitsime Malaisias. Mina muidugi naljaga seletasin, et nüüd võin Malaisia ka külastatud riikide hulka lugeda, aga Maris panid sellele veto. Mitte, et ilma Google Mapsi abita oleks üldse aru saanud millal Malaisias viibisime…
Borneo saare üks iseloomulikumaid loomi on ninaahv ning ühte õnnestus ka läbi paadiakna jõeääres jalutamas näha. Rohkem kahjuks neid ei kohanud, kuid linnuke kirjas siiski.
Seejärel vahetasime mõneks ajaks jällegi paadi mikrobussi vastu ning suundusime juba Temburongi jõe äärde, kiire hommikusöök ja siis juba pika paadiga jõele ja džungliraja suunas minekule.
Sõit jõel võttis jällegi üks 30-40minutit, õnnstus näha sarvnokka lendamas ning väikest ahvikarja puudes mäslemas. Sarvnokk nägime ka hiljem puulatvades.
Järgnes 1300 trepiastet ning jõudsime tellingutest rajale puulatvades… nähtut on isegi keeruline kirjeldada. Imeline!
Seejärel ronisime alla tagasi ning peale lühikest paadisõitu pandi meid maha ja jalutasime mööda ühte harujõge ülesvoolu ning jõudsime väikese koseni mille juures sai ka ujuda. Vesi oli mõnusalt jahe. Ujuma ronisid muidugi ainult eestlased. Teises grupi hiinlased seisid viigipüksid jalas veeääres ja piidlesid imelikke. Väikese spakohtlemise sai ka, nimelt elasid seal jões need kalad kes muuhulgas surnud nahast toituvad. Mõne hetke lasime ka neil oma varbaid nakitseda. Meie fotokal oli selleks ajaks muidugi aku tühi, aga ehk hiljem tuleb ka ujumaskäigust mõni pilt.
Tagasiminnes oli võimalus ka natukene raftingut teha, seega viimase osa meie peatuspaika sõitsime mina, Maris ja meie giid kummipaadis. Jõgi oli pigem rahulik ja oli siukest tuima sõudmist, kuid paaris kohas oli ka päris vahva. Eelmine grupp, kes raftingut tegi, oli suutnud seal kuidagi ka ümber minna.
Seejärel lõunasöök ja Bandar Seri Begawani poole tagasi.
Õhtupooliku hängisime koos eestlastega, käisime Royal Regalia muuseumis. Võiks öelda, et see on üks totramaid muuseume kus on õnnestunud käia… Väljapanek koosnes kuningliku pere ja troonimisega seotud esemetest ning seejärel kõiksugu kraamist mida teised riigid ja organisatsioonid on läbi aastate sultanile kinkinud…. Eesti kingitusi ei leidnud, loodan, et riigijuhid võtavad seda asja parandada. Või siis on kingitud, aga midagi odavat, mis ei võistle igasugu kullast makettide ja maiteamillega veel.
Ja nii ma seal muuseumi ees siis pärast seisin… hakkas kohale jõudma, et varsti tuleb hakata riigist lahkumisele mõtlema, lennuni oli jäänud u 6 tundi…
Muideks rahatähed on neil ilusad. Ja suitsetamine on keelatud, isegi e-sigraetid. Aga eks muidugi need kes tahavad, need ka suitsetavad. Samamoodi on alkoholiga, noored mitte-moslemid toovad oma õlled jms Malaisiast ning ütlesid, et nende jaoks ei ole see probleem, et Bruneist alksi ei saa. Vaatamata sellele on nad seal väga õnnelikud, sest saavad endale lubada rohket reisimist jms. Riigi poolt on tasuta haridus, tasuta tervishoid ning makse maksma ei pea. Ei tulumaksu, ei sotsiaalmaksu, kõik mis teenid, on sulle endale. Autod on tänu maksuvabastustele väga odavad ning bensiin maksab u 33 eurosenti liiter.
Kell 8 otsustasime, et nüüd tuleks hakata lennujaama sättima. Teadsime, et bussid enam ei käi ning, et takso jaks raha kulutada ei soovi, panustasime juba eos kohalike heatahtlikkusele ning lootsime, et ehk on keegi nõus meid u 10 dollari eest lennujaama viskama. Jalutasime veidiaega tänaval ning pöördusime ühe keskealise mehe poole küsimusega, et kuidas küll sellisel kellaajal kõige parem lennujaama oleks saada. Koheselt pakkus ta, et viskab meid ära, kuid ehk õhtustaks enne. Kuna me olime just söönud, siis ta oli suisa isegi löödud sellest, et ta ei saa ka meiega koos süüa. Ootasime kuniks ta omale söögi kaasa võttis. Sel ajal aga võtsime omale paar külma jooki, mille eest meil samuti ei õnnestunud maksta, sest Baba (tegelt oli pikem nimi aga ei jäänud meelde ega oska kirjutada) nõudis, et tema peab maksma. Me oleme külalised ja see on talle au. Baba ise õpetab kutsekoolis kohalikele loomade arstimist ja on pärit Pakistanist. Muidugimõista ei nõustnud ka autosõidu eest ühtegi dollarit vastu võtma ning rõhutas veel kui kahju tal on, et me koos õhtustada ei saanud. Lubasime, et teinekord kui tuleme, siis läheme sööma.
Kokkuvõte
Brunei on imeline. Meile puges see riik kuhugi hingesoppi ja kindlasti läheme me ükshetk sinna tagasi, vaatamata sellele, et tegelikult seal linnas ülemäära palju midagi teha ei ole. Aga need inimesed seal riigis on kõige sõbralikumad ja lahkemad keda me seni kohanud oleme. Lihtsa külastaja jaoks ongi miinuseks vaid ehk see, et jalakäiatele pole ruumi jäetud ning ühistransport on nigel. Samas pannakse pühapäeva hommikul üks peamisi linna suunduvaid teid kinni selleks, et rahvas rahus sportida saaks. Lühidalt kokkuvõttes: see oli esimene riik kust lahkudes ma otsisin “I love ….” stiilis särki, kuid kahjuks olid minu suurused otsas.
manila. 