Manila South Cemetery

Ehk siis Lõuna-Manila surnuaed. Otsustasime viimaks, et läheme heidame ka lähema pilgu sinna, paistab ta meile rõdultki ära. OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Kohalikud on surnuaiast rääkides pigem skeptilised olnud ning ei ole väga soovitanud meil sinna jalutama minna. Samas ei osanud ka keegi öelda, et millepoolest seal täpselt ohtlik peaks olema. Netist leiduva põhjal ei tundunud ka, et peaks kuidagi muretsema sinna mineku osas.
Kuna värav surnuaeda on meie vaatest kaugemas otsas, siis tuli teha väike jalutuskäik mööda ülalpool pildil näha olevat tänavat. “Jõekene” selle kõrval osutus suhtkoht haisevaks. Õnneks jõest kaugemal teepervel seda tunda ei olnud. Ühevärvilisse ja pigem räämas surnuaiamüüri sattus ka helgemaid hetki:

Surnuaia värav asub täpselt teede ristmikul, sest tee jätkub ka surnuaias endas. Alustuseks on kohe suur ringristmik ning ka meie sealviibimisel ajal sisenes surnuaiale mitu taksot. Rääkimata igasugu väiksematest 2-3 rattalistest sõiduvahenditest.

Miks see surnuaeda minek siin üldse kahtlase ettevõtmisena tundus? Nimelt ei resideeru siinsetes surnuaedades ainult need, kes oma maise teekonna lõpetanud on. Kui vaesemates piirkondades on surnuaiad päris slummistunud ja tõepoolest ka väidetavalt ohtlikud võõrastel, siis siinse surnuaia kohta on küll ainult positiivsed sõnad. Rahvast oli seal tõesti omajagu, paljudel olid väiksed müügiletid püsti, lapsed jooksid ringi ja mängisid, mõned istusid või pikutasid niisama, teised toimetasid oma igapäevaseid asju. Turvamehed surnuaia väravas ise ka ei tea kui palju seal täpselt püsielanikke on, arvatavasti ümbes paarisaja tuuri. Inimesed selle sees on aga vaatamata äärtule vaesusele väga sõbralikud. Kui mujal tänavail on tavaline, et vaesemates rajoonides kasvab hoobilt raha küsivate isikute hulk, siis seal viibitud aja jooksul ei tulnud keegi kordagi meilt raha paluma. Paljud tervitasid ja lehvitasid naeratades, lisaks sellele poetasid mitmed nooremad ka inglisekeeles “it’s nice to see you here” (tore teid siin näha). Lihtsad, siirad ja toredad inimesed. Lisaks kõigele muule ei olnud kosta sõidukite lärmi ning õhk oli tuntavalt puhtam.

Surnuaia residentide elamised on aga pigem varjul, kas siis mõne suurema hauarajatise taga või nende vahel, siin-seal tossas lõke ja tehti süüa. Kusjuures oli näha, et ka kadunukeste haua juures käidi perega ning ka seal oli kaetud laud ja söödi lõunat. Netis levivatest dokkidest on olnud näha kuidas lapsed mängivad surnuaias, kus on alles hiljuti mõni matmiskast tühjaks tehtud ning kondid vedelevad tänavail, siin midagi sellist ei kohanud.

Igasugune varasem kõhklemine, et kas sinna ikka tasub minna või et äkki peaks mõne kohaliku kaasa kutsuma – täiesti asjatu. See on ehk isegi kõige meeldivam ja rahulikum koht (va peenemad pargid, kuid seal ei kohta *päris* elu) kus me Manilas jalutanud oleme ja ilmselt läheme ka sinna veel jalutama.

Ja ega vaesus siis ainult surnuaias ei ole, sinna viiva tee ääres leiab mõni ka mahti, et end sisse seada ja magada.

cof

 

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s