riisiväljad ja tätoveeringud

Mõned kuud tagasi jõudis meieni lugu sellest, et kuskil Filipiinide põhjaosas on üks väike külakene, kus elab üks ligi 100 aastane naine kes on veel viimane elus olev traditsiooniliste tätoveeringute tegija… Kuna minu bucketlistis on traditsioonilisel kombel tätoveeringu saamine olnud juba sisuliselt 10 aastat, siis sai planeerima hakatud.

Täpsemalt veidi taustast ka. Tegu on siis Apo Whang-Od‘iga kes elab Manilast u 440km kaugusel Buscalani külas. Viimane elus olev mambabatok  – Kalinga piirkonna traditsiooniliste tätoveeringute tegija ja vanim tätoveeria Filipiinidel. Ilmselt ka kogu maailmas. Tätoveerimiseks kasutatakse siis nt kalamansi või pomelipuu okast, mis siis ühe tokikese külge pannakse ja teisega sellepihta toksitakse. Traditsiooniliselt olid need tätoveeringud sõjameestele ning ka naistele kaunistuseks, kuid viimaste aastatega on info levinud ja nüüd sõidetakse tema juurde üle maailma, et temaga kohtuda ja lasta end tätoveerida. Kuigi üldiselt pärandati seda oskust vaid vereliini pidi, siis kuna Apol lapsi ei ole, on ta välja õpetanud oma õe lapselapsed kes nüüd aitavad traditsiooni elus hoida. Etteruttavalt olgu öeldud, et mind ja Marist tätoveeriski Elyang – üks järgmise põlve esindajatest. Apo Whang-od piirdub enamasti oma signatuuri (3 täppi) tätoveerimisega ja sedagi mitte igapäev, sõltub enesetundest. Vahel teeb ka mõne suurema töö, kuid ta on siiski 100 aastane ja kvaliteedilt võiks öelda, et on nooremad juba temast veidi paremad.

Meie reis sai alguse reede pärastlõunal, kell 2 oli kogunemine ja kell 3 pidi olema start…. Filipiinidele kohaselt see venis ja liikuma saime kell 4. 440km võiks ju minna suhtkoht ruttu… aga mitte siin. Koos mõne metsa- ja söögipeatusega jõudsime Buscalani küla lähistele laupäeva hommikul 8 paiku. Seejärel u 30min matk läbi oru, et külla jõuda.

Edasise aga jagaks kolme ossa.

TÄTOVEERIMINE

Kui minul oli juba kindel eelteadmine, et tätoveerimiseks läheb, siis Maris otsustas kindlalt mõned päevad enne reisi. Kuna tegemist on traditsiooniliste tätoveeringutega, siis ei käi asjad nii, et lähed oma kavandiga. Külas on paar vineerplaati millele on siis kohalikud sümbolid joonistatud ja nende hulgast saad valida (enne muidugi tasuks ka nende tähendust küsida).

OLYMPUS DIGITAL CAMERA
üks näide võimalikest kavanditest

Mina valisin omale päikest sümboliseeriva märgi ja Marise oma sümboliseeris jõudu.

Mõlemal tätoveering olemas!
Aga see ei ole veel kõik… Ma arvasin, et see jääb kuidagi üksikuks seal, seega…

Liikuvat pilti tätoveerimisest ka

Enne külast lahkumist käisime ka veel Apo Whang-odiga pilti tegemas

cof
vaatamata vanusele on ta väga kõbus ja rõõmsameelne

KÜLAELU

Buscalani külas elab umbes 1000 inimest ning x hulk koeri, kanu, sigu ja igast muid tegelasi. Majad on tihedalt üksteise küljes, kohati on suisa keeruline aru saada, et kellele nüüd mõni köök kuulub ja et kas tee läheb nüüd läbi mingi elamise või on see lihtsalt tänav. Inimesed elavad küll kasinalt, kuid on ääretult sõbralikud ja rõõmsameelsed. Ööbimine külalistele on kodumajutuses. Askeetlik tuba puulavatsiga millel oli küll õhuke madrats, kuid seda samahästi kui ei tundnud.

 

LOODUS

Riisiterrassid ja mäed ja orud… hingematvad vaated. ega ma midagi muud lisama ei hakkagi.

Pühapäeva pealelõunal alustasime tagasiteed Manilasse. Ka tagasitee võttis umbes 15 tundi… Koju jõudsime kell 4 esmaspäeva hommikul.

cof
Pepsi. Oli klaaspudelis, aga serveeritakse kilekoti ja kõrrega. Nii on kindlam, et pudel taaskasutusse jõuab.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s