Playtech saatis Germani külla ning otsustasime, et ühe nädalavahetuse võiks linnast veidi välja minna ja natuke end liigutada.

Välja valisime Mt. Arayati. Kõrgus 1034m ning asub Angeles City lähedal, kus mina ja Maris oleme ka varem käinud, selleks, et Mt. Pinatubole minna. Seega Angeles Cityl pikemalt peatuma ei hakka, huvilised võivad varasema postituse üles otsida. Igatahes, Angeles Citysse jõudsime laupäeva õhtupoolik. Bussisõidu ajal selgus, et tänu eelmise päeva äiksetormile on bookitud hotellis elekter läinud ja seega peame omale uue ööbimiskoha otsima. Taolises linnas on korralikku ööbimist nõnda keeruline leida, kuid enamvähem see siiski õnnestus. Toad olid enamvähem puhtad, kuid German leidis magama minnes, et ta pole voodis üksi ning pidi korraldama väikese massimõrva vaaraosipelgatele. Edasi vist oli rahulik. Magasime kõik siiski pigem kehvasti, sest tänav oli maru lärmakas.

vaade hotellist ei olnud just mega

õhtune tänav Angelesis

Igatahes, hommiku tegime veidi hilisema, pühapäev siiski. Kokkuvõttes ei olnud see ehk parim otsus, aga selleni jõuame.

Mt. Arayat on Angelesist u 40-1h autosõidu kaugusel, kuid me pidasime paremaks rollerid rentida ning ise Ayala nimelisse külla sõita (seal siis oli matka alguspunkt). Odavam ja ägedam. Kõik läks sujuvalt ja hästi, rollerid käes, hakkasime liikuma. Peatänavale jõudes tuli meil teha tagasipööre, olime parasjagu sõitnud ehk kuni 500m, mina ja Maris jagasime rollerit ning läksime ees, leidsime sobiva koha ja siinsele liiklusele kohaselt, käivad asjad veidi kaootiliselt. Meie saime ilusti pöörde tehtud, aga 2sekki hiljem kostus seljatagant mütsak ning seejärel kriginat ja kraginat. Tahavaatepeeglist silmasin kummuli olevat Germanit. Perse. Jäime ruttu seisma ning sel hetkel juba German kangutas rollerit püsti, et teepealt ära saada. Selgus, et ta oli eeldanud, et roller on 50 kuubikuline, aga siin on ikkagi kõik 125cc masinad, seega natukese gaasi andmise peale tegi masin oodatust kiirema liigutuse ning nõnda ta end ühe uue Toyota küljealla maandas. German ise õnneks enamvähem terve, siin-seal muljumisjäljed, kriimustused ja näpuotsaga verd vist ka. Rolleril küljepeegel katki ning kondlid ja käepide olid kõvasti kriimustada ja räsida saanud. Autol oli küljekarbi äär korraliku mõlgi ning pikliku augu sisse saanud, uksed õnneks olid terved. Politseid kumbki osapool ei tahtnud, see võtnuks lihtsalt vähemalt pool päeva aega. Seega saadi diilile, et German maksis neile 3000 pesot (60 euri). Kõik rahul, jätkasime teega. Olgu öeldud, et rohkem avariisid ega ohtlikke olukordi ei olnud, ent kogu tee Ayalasse oli üks pidev ummik ning igasugu laveerimist autode ja trcyclite vahel oli enam kui küll. Otsustasime, et rollerid tagastame õhtupimeduses ning ehk joppab ja pääseme jamadest.

Nüüd aga Mt. Arayati juurde. Mägi ise on kristlastele mingitel põhjustel maru püha ning jalamil on hulganisti imelikke skulptuure mille juures siis palvetamas käiakse. Me jätsime selle osa vahele. Ronimine tippu… raske. Muud moodi ei oskagi kirjeldada, minu jaoks kindlasti kõige raskem matk seni. Viimased nädalad on tänu kõhuhädadele ja muidu laiskusele trennimõttes nigelad olnud ning kogu energia oli kehast kadunud. Pause tegime omajagu. Meie giidiks oli 16 aastane kutt, kes muidugi ise pani mäest üles plätudes. Kohati joostes. Tavaliselt alustatakse ronimist hommikuti 6-8 vahel, meie alustasime kell 11. Mõnusasti päeva kõige palavamal ajal. Ropp kuumus.

Numbritest:
raja pikkus: 3.8km
tõus: u 800m
tipp: 1034m
temp: u +40 C
giidil võtab mäkke minek 1h
keskmisel kohalike grupil vähemalt 4h
meie aeg: 2.5h.

ja minek

puu kasvas kivile pähe?

ja selliseid kohti jagus.

veel jeesust

et jeesust liiga vähe ei oleks

koht oli tore

aga tee oli järsk

vaadet natukene, 3min enne seda pilti olime totaalselt pilve sees ja näha polnud midagi.

tipus!

lõunapaus tipus

sest mõnipäev lihtsalt kohe on raske

tegelt jaksasin küll kivi otsa ronida

mõnus paus

Maris viitsis veel kivide otsa ronida

ja kiviotsas oli ilus

mõttehetk

on ikka viitsimist nii kasvada

lihtsalt üks lehm teeäärest

Allatulek võttis meil ehk veidi üle tunni. Seejärel rollerite selga ning Angelesi suunas tagasi. Õhtustasime ja ootasime, et pimenekes, sest roller oli ju vaja veel tagastada. Ja õnneks läks nii kuis lootsime, tagastamisel vaadati küll bensiinipaaki, kuid vigastusi rolleril kas ei märgatud või lihtsalt ei hoolitud neist absoluutselt. Seega kogu intsident oli kokkuvõttes väga õnnelik – German sisuliselt terve ja kulu väike.

Ja lõpetuseks veel… et kui palju võib üks inimene higistada 2h30min mäkke ronimise järel? Vaata siit.