Jalgpalli hooajad käivad siin vähe teises rütmis kui Euroopas harjunud oleme. Märtsis lõppes eelmine ning hetkel hakkab vaikselt ettevalmistus järgmiseks hooajaks, mis peaks algama augusti teises pooles. Seni on toimunud 3 avatud treeningut, kus soovijad käivad nö katsetel, et siis näha kas meeskonnaga liituda või mitte. Selgus, et mind loeti nüüd juba ametlikult meeskonna liikmeks ära, mitte niisama trennis käivaks tegelaseks.
Pühapäev oli hooaja esimene mäng, sõpruskohtumine Manila All Japan klubiga (nagu nimi viitab, siis on võistkonnas kõik jaapanlased. Mängivad meist aste madalamal, kuid väidetavalt võtavad seal alati hooaja lõpu “rahulikult”, et välitda kõrgemasse divisjoni tõusmist…). Minujaoks oli tegemist esimese päris mänguga FC Superbad ridades.
Enne mängu tundus kõik mõnus, päike oli pilvetaga ja kerge tuuleke liikus, ei olnud kõige tapvam palavus. Siiski otsustati mängida 3×30 minutit. (Ametlikel mängudel on enamasti poolaegade keskel ka joogipausid).
Alustuseks jäime kõvema surve alla ja esimese kolmandiku lõpuks ka 0-1 kaotsseisu. Eks me olime kogu mängu raskustes oma rünnakuga. Teise kolmandiku keskel aga jõudis äike ja vihm siiski meieni. Troopiline paduvihm ja väljak oli vähem kui kümne minutiga vähemalt poole ulatuses suureks lombiks muutunud. Mäng käis peamiselt keskel puterdades. Kolmanda perioodi alguses õnnestus meil viigistada. Olgu öeldud, et see oli ka meie meeskonna ainus löök raamidesse… vastased said palli väravapeale teele u 7-8 korda. Seisult 1-1 mäng ka lõpetati, sest äike oli jõudnud põhimõtteliselt staadionikohale ning asi läks juba ohtlikuks.
Väljak u 15min peale seda kui mäng pooleli jäi.
Peale mängu otsustati, et läheme edasi kõrvalolevasse kaubamajja mõnda lokaali natukeseks istuma. Mõeldud-tehtud.
manila. 