Kuna 21 august juhtus kohalikel vaba päev olema ja ka mina sain tollel puhul vaba päeva, siis otsustasime, et läheme vahelduseks taaskord ka Manilast vähe eemale.
Mul on juba pikemat aega tiksunud kuklas mõte surfamist proovida…seega saigi valitud sihtkohtaks Baler. Koht, mis on Manilast u 280km kaugusel…. ehk siis umbes 7h bussisõitu. Kuigi hetkel pole just surfihooaeg, siis Baleris on siiski aastaläbi mingigi stabiilne laine, et vähemalt algaja saab surfamist proovida. Lisaks on Baler koht, kus filmiti Apocalypse Now (1979) ning just tänu sellele, et võttemeeskond oma surfilauad sinna jättis, tekkis sinna esimene surfiskene Filipiinidel. Õhtune programm muidugi oli meil siis Apocalypse Now vaatamine. Ei satu just tihti nii, et saab mõnd kultusfilmi vaadata seal, kus seda ka filmiti. Äratundmisrõõmu kohtade osas jagus.
Baleri minek muidugi oli muidugi tsiba keerulisem kui arvata oleks võinud. Otse bussid läksid megavara ning kuna me otsustasime veidi laisad olla, siis tuli võtta esialgsete plaanidega ühe ümberistumisega teekond. Hommikul siis 45min taksot ja bussijaama. Ma nüüd ei teagi, et kas olime veidi vales kohas aga…igatahes sealt meie plaanitud ümberistumis kohta Cabanatuani bussi ei läind. Soovitati võtta buss Gapani ja sealt siis juba edasi Cabanatuani ja sealt omakorda Baleri. Imelikul kombel läks kõik nagu valatult, üheski bussijaamas ei olnud ootamist rohkem kui 5minutit. Bussid läksid kohe ja ei mingit jokutamist. Viimane ots tuli läbida mikrobussi tagaistmel. Pääs sinna käis tagaluugist. Jalaruumiga uhkeldada ei olunud. Bussis oli kokku 17 inimest.
Baler ise oli mõnus väikelinn, turiste vähe ning needki pea kõik kohalikud. Esimene õhtu sai siis kohe surfi ära proovimisega sisustatud.
Kui üldiselt on olnud teadmine, et kõigepealt tuleb algajale pikem õppetund kuival, siis Filipiinidel asjad nii ei käi. Kohalik õpetaja näitas korra ette kuidas enda püsti ajamine laual käib, proovisin korra ja kõik. Vette.
Kahjuks hooajaväline aeg siiski natukene kärpis ehk sõidulusti, sest lained olid pigem väiksed ja ei tahtnud minusugust mürakat kõige edukamalt kanda, nii mõnelgi korral olin küll laual püsti, kuid see lihtsalt vajus vaikselt veealla. Kõik mis õpetaja ütles oli “more balance”. Hiljem nentis ka muidugi, et lained olid veidi väiksed mu jaoks, aga seda ei saanud ju alguses öelda, muidu ma oleks nõnda kaua vees ukerdanud ja tema poleks raha saanud.
Ja tõestus ka, et ma siiski päris lootusetu õpilane ei olnud. Esimene korralik sõit sai ka videosse, see kas ja kui palju (kui üldse) neid rohkem tuli, jäägu saladuseks….
Nagu juba öeldud siis õhtu sisustas Apocalypse Now vaatamine. Öö sisutas mingi väike peni oma niutsumise ja haukumisega kuskil lähedal…Uni oli pigem napp.
Järgmise päeva masterplan oli ööbimispaika vahetada. Nimelt olid enamus “okeid” kohad tolleks nädalavahetuseks megalt täis ning normaalse majutuse saamiseks pidime ööd eri kohtades olema. Kui esimene öö olime rannaääres, siis teine juba rohkem linnas sees. Päeva masterplan oli roller rentida ning ümbruskonda avastada. Mõeldud, tehtud.
Siinsed mägiteed on mõnusad. Kui viitsimist, võib vaada ja aimu saada:
Kuna turism alles hakkab suuremat hoogu seal võtma, eriti välisturism, siis oli see meeldiv vaheldus kohtadele, kuhu muidu sattunud oleme. Peamiselt siseturistid ja neidki mitte ülemäära palju. Inimesed olid igalpool rõõmsad ja vahetud, eriti kui linnast välja sõita. Teeäär oli naeratavaid nägusid ja lehvitajaid täis. Muidugi oli ka meiega pildi tegemist. Ühel hetkel olime pundi lastega ning meid pildistasid 3 ema korraga. Kahjuks jäi omal see hetk jäädvustamata…
Aga oli näha, et ka turism hakkab sinna jõudma, rannas oli pooleli mitme uue hotelli ehitamine ning võib arvata, et 5+ aasta pärast pole see enam sama vahetu ja mõnus Baler, mis veel hetkel.
ja viimaks veel bussisõidust…Tagasitulek õnnestus ilma ümberistumiseta teha. Muideks, ma ei tea miks seda Eestis küll ei kasutata. Aga vahekäiku siin juba kasutamata ei jäeta ning sinna käivad klapitavad istmed. Ja muidugi 7h jooksul läheb ka kõht tühjaks ning siis tehakse toidupaus.
manila. 