Kuna meil on auto tegelikult juba päris mõnda aega, siis kevadel otsustasin, et oleks aeg see nüüd viimaks ka oma nimele registreerida. Mõtlesin, et teen selle protsessi ise ilusti algusst lõpuni läbi ega saada kedagi enda eest kuhugi pabereid ajama, ei maksa altkäemaksu protsesside kiirendamiseks jne – kui raske see ikka olla saab, eks? (Hoiatan, tuleb pikem lugemine…ja võimalike trükivigade pärast vabandan ka ette)

Algus – kuskil Mais vist.

Peale mõningast guugeldamist leidsin loetelu kõigist vajaminevatest dokumentidest ja oli kohe selge, otse LTOsse (landtransportation office, meie mõistes endine ARK siis) minna pole mõtet. Vaja on politseist tõendit, et autoga pole varasemalt miskit kriminaalset toime pandud. Tollane sekretär kontoris kinnitas, et selle paberi saan ma ka siit lähedalt ühest politseijaoskonnast. Ühel lõunapausil jalutasin siis sinna ja sain teada, et ei saa. Pean minema Highway Patroli jaoskonda ja see asub kuskil Quezon City’s – ühesõnaga meist suhteliselt kaugel ja sinna viiv tee (EDSA) on pidevalt umbes. Tsiteerides Kallet, siis on tegu maailma suurima parkimisplatsiga.
Mõni nädal hiljem, juba Juunis, ütlesin ükshommik tööl bossile, et ma võin nüüd hommikul hiljaks jääda ja asusin Quezoni poole teele. Panin enesekindlalt Waze’i aadressi sisse ja tee oli isegi meeldivalt tühi, jõudsin õigesse kanti (7km kaugusele) umbes 40 minutiga. Oma üllatuseks aga oli õiges kohas jaoskonna asemel plekist aed ja selle taga ehitusplats… Keerasin siis otsa ringi ja leidsin üle tee mingi valitsusasutuse ja selle eest mõned turvamehed. Uurisin siis, et kus see kontor on siis nüüd… Selgus, et on juba mitu kuud tagasi veidi eemale kolinud ning vana lammutati maha, sõitku ma nüüd tuldud teed tagasi ja siis paremale ja siis vasakul juba ongi… Leidsingi kenasti üles.

Kontor oli väike ja lihtne, juhatati ühe erariides kuti juurde. Viskas mulle ette portsu pabereid ja palus ära täita. Õigeid andmeid ja numbreid andis leida, aga lõpuks sai kõik paika. Vahepeal pidin jooksma üle tee panka, et ära maksta selle saadava sertifikaadi tasu, 300 pesot (u 5 euri). Sealt sain siis tšeki ja tundus juba, et kõik läheb sujuvalt. Seejärel teatas kutt, et mul on vaja nüüd autol kere/mootori numbreid kontrollida. Ma vastasin rõõmsalt, et no problem, auto on siinsamas maja ees – teeme ära. “No-no”. Seda kontrolli teostab üks härrasmees aga teda ei ole siin, tuleb sõita mööda tänavat 400m alla ja paremat kätt teise bensuka parklasse minna ja küll ma seal siis juba leian….
Jõudsin siis sinna mainitud bensuka parklasse…millegipärast lootsin eest leida mõnda silti, mis vastavale asutusele viitaks, aga ei midagi. Õnneks on siin pea iga maja juures turvamehi, leidsin ka sealt ühe ja uurisin, et kus ma seda kontrolli siis teha saan. Mees vastas, et ega siin majas nüüd sellist kontorit ei olegi, üks spetsialist lihtsalt käib siin seda tegemas. Vaatas veidi ringi ja ütles, et hetkel teda siin ei ole, et istugu ma veidi autos ja küll ta 10-15min jooksul ka jõuab. Filipiinid, “oota natuke” – ei tõotanud head, aga heakene küll, läksin autosse ootama. Üks 15min hiljem ilmuski mu auto juurde mingi erariites mees ja küsis, et kas ma  tahtsin numbreid kontrollida. Tahtsin muidugi! mees siis parkis oma võrri ära ja pakkis töövahendid lahti – 2 harilikku, pastakas ja tükike kummivoolikut (selline natuke jäigem) ja lapik puupulk. Kuna mootori number on suhteliselt ebamugava koha peal, siis läksid käiku pea kõik kaasa toodud abivahendid. Nimelt võttis ta siis eksemplaari vajalikust dokumendist kuhu oli vaja mootorinumbri jäljend saada, keeras selle pooleldi ümber lapiku puupulga ja siis ülemise osa voltis pooleks, suras selle kuidagi mootori juures õigesse kohta ja siis ühendas kaks harilikku selle kummivoolikuga ja antud pikendusega siis suutis paberlehte piisavalt kraapida, et mootori number paberile jäi. Üks tehtud. KOLM VEEL! Kokku läks siis ligi pool tundi. Õnneks kerenumber on istme all ja selleni ulatas ta vähe lihtsamini. Hiljem kusjuures märkasin, et ta polosärgil siiski oli tema nimi ja ametinimetus, küll aga mitte organisatsiooni mille jaoks ta töötas…
Seejärel sõitsin tagasi politseijaokskonda. Kuna vasakpööret teha ei saanud, siis sõitsin ümber kvartatli – 15min – kell oli juba sealmaal, et sain kenasti kogu tee ummikus veeta.
Optimistlikult tagasi, ootasin kuni nüüd järgmine kutt migneid pabereid täitis selle põhjal. Seejärel lõikas ta ühel paberil nurga ära, andis selle mulle ja ütles, et tule siis homme oma sertifikaadi järgi. Oi jah… (kuskil internetis rääkis, et sellega võib ka 3 päeva minna, seega vist liigutb siiski see võitude kategooriasse).

Järgmine hommik, nagu öeldud, olin politseis jälle platsis ja 2 minutiga oligi sertifikaat käes. Ka liiklus polnud kõige hullem, u 35min 1 ots. Edasi LTOsse. Lõpp tundus juba lähedal, sest vajalikke pabereid oli juba paras hunnik, ostu-müügi lepingu koopia, pangast kinnitused, et eelmine omanik on laenu tasunud jne.

Enne LTOsse (keskmiselt on see õnneks u 15min sõidu kaugusel kodust) jõudmist juba mingit jorsid tänaval viipasid ja küsisid, et kas lähen LTOsse. Vastasin jaatavalt ja kutid siis palusid pabereid näha. Teadsin, et tegu on mingite mitteametlike asjapulkadega aga kuna sellised tüübid üldiselt teavad mida teevad, siis lasin neil toimetada, sest teadsin, et raha andma ma neile ei hakka. Kutt lappas siis pabereid ja küsis, et kus kindlustus on. Otsisin autost siis pangas tehtud kindlustuse… Kutt siis seletas, et see on siis nö kasko-kindlustus aga ühte on veel vaja. “kus ma seda teha saan?” “siin”. vaatasin ringi… tänava ääres olid mõned lobudikud katusealused. Nende all toimetasid siis kindlustusfirmad…üks nelja hambaga (+/- 1) tädi toksis trükimasinal mu lepingu valmis ja maksin selle eest veidi üle 1000peso (18+euri). Seal juures olnud taat lappas mu pabereid ja ütles, et mul on üks tempel/paber puudu. Lappasime neid seal siis kolmekesi ja ta kinnitas, et mul on puudu linnavalitsuse tõend laenu tasumise kohta.

Mis seal ikka, linnavalitsus on mõni tänav edasi, sõitsin sinna. Õnneks joppas ja sain linnavalitsuse ette parkimiskoha, sest just oli ka sadama hakanud. Teadsin, et pean seal üles otsima registrite osakonna. Sisenesin majja ja tuvastasin, et minu otsitud osakond asub 5ndal korrusel. Lift, muidugimõista. Liftide juures aga oli u 25-30 inimest järjekorras (see on mõningates majades tüüpiline, et liftide järjekord võib olla teinekord kuni 30-40minutit). Õnneks oli ka suur ja avar trepp üles suundumas. Hakkasin siis üles liduma, minu üllatuseks ei olnud korrustel kuskil numbreid juures ja ükshetk sai trepp lihtsalt otsa. Õnneks juhtus see 5ndal korrusel, sest ühest nurgatagusest leidsingi registrite/tehingute osakonna. Läksin siis akna nr 2 juurde (sest nii tundus juhendi järgi õige, ei ole kindel kas kellestki ette trügisin või mitte), rääkisin oma mure ära. Täitsin mingi paberi ja mind suunati järgmise akna juurde. Täitsin järgmise paberi ja mind saadeti istuma ja ootama kuniks mind kassiiriakna juurde kutsutakse. Antud lepingu/dokumendi eest küsiti 1000php (järgmised 17-18euri). Kamandati tagasi akna nr 2 juurde. Taustal läbi akna juba nägin kuidas mu paberid kellegi lauale pappkastikesse liikusid, olin optimistlik. Härra akna 2 juures aga ulatas mulle paberi ja ütles, et võin oma dokustaadile järgi tulla 10 päeva pärast….

Vahepeal olime kuu aega Eestis. Eelmine nädal, kui jetlagist üle oli saadud, otsustasin, et viib siis selle asja lõpuni. Sõitsin linnavalitsusse, maja ees parkimist seekord enam ei leidnud, uitasin mööda kõrvaltänavaid kuniks leidsin ühe parkimiskoha ja sain seal toimetanud taadiga kokkuleppele, et võin seal korra parkida (tänutäheks lisasin ka u 30 pesot ehk u 50 eurosenti, mees oli rahul, ütles, et saab lõuna omale). Lifti juures oli seekord veel pikem järjekord, lippasin jälle trepist üles. Tuttav aken nr 2 ja viskasin oma paberi sinna letti ja imekombel ilmus sealt mulle vajalik paber juba paari minuti pärast. Olin rahul ja sõitsin nüüd LTOsse. Lõpp tundus juba ikka päris lähedal.

Sõitsin siis nagu õige mees kunagi kohe hoovi ja viskasin paberid ühele inspektorile kätte. “Kus co-emissiooni test on?” Persse. Okei, kus ma seda siis teha saan, siin samas ehk kuskil? Ei, selleks tuli jälle 500m eemale sõita ja seal saavat. Tundus lihtne, läksin siis vastavat äri ajava maja juurde ja hakkasin juba hoovi keerama, kui sealt mingi kutt vastu jalutas ja teatas, et nemad täna enam minu CO/CO2 emissiooni mõõta ei saa – kvoot on täis! Mida perset?!?!? Mis kuradi kvoot? “Me võime päevas testida 96 bensiini mootiriga autot ja 78 diislit, sorri” Õnneks juhatas ta mind ühte järgmisse kohta kus ehk veel saan oma testi ära teha. Too koht oli juba õige teises suunas ja kaugemal, kontorist veidi edasi. Läksin sinna ja neil oli kvooti veel küllaga, kuigi nende piirarv oli 48 bensukat päevas. Proovisin küll pabereid täitnud provvalt uurida, et mis kuradi jaoks see kvoot neil on, aga ega ta ise ka ei oskand täpselt öelda. LTO paneb nii paika ja nii on. Suure tõenäosusega on tegu mõne LTO bossu hea altkäemaksuäriga, et siis vastavatele testimiskohtadele saadud summast johtuvalt mingit kvooti jagada… CO2 test maksis 8 euri. Kuna olin juba tööle hiljaks jäänud, siis naasesin mõneks ajaks kontorisse ja otsustasin uuele katsele (eeldatavalt ka viimasele) LTOsse minna pealelõunat.

Juba tunduski kõik väga hästi olema, ajasin oma auto jälle LTO hoovile ja viskasin jälle kõikvõimalikud paberid inspektori kätte. Vaatas neid veidi ja ütles, et väga hea, mine nüüd sisse ja anna need Emmale. Mu nägu ilmselt peegeldas piisavat segadust ja ta täpsustas, et uksest sisse ja siis vasakut kätt, Emmale. Läksin sisse ja otsisin Emmat, leidsin. Tugevam tädi istus ukselähedal lauataga ja seletas portsule kohalikele miskit. Ulatasin oma paberid talle, ta lisasin sinna pakki veel ühe paberi ning ütles, et mingu ma nüüd õue tagasi ja otsigu üles Lakandi või Mando. Heakene küll… Õues tabasin lõpuks ka Lakandi, tema oli ka siis see, kes mu autot inspekteeris. Õigemini… ka temal oli vaja mootori- ja kerenumbri jäljendeid. Õnneks seekord vaid ühele eksemplaarile. Tööriistadki siin olid veidi peenemad, hariliku külge oli surutud sobivas mõõdus torujupp ja paberi suramiseks kleebiti see 2poolse teibiga ühe pliiatsi külge. Protsess kiire ja produktiivne. Sellega oli ka auto inspekteeritud ning siis otsis ta varjulisema koha järgmise auto kapotil ja asus paberit täitma. Seniks aga kamandati mind sealt hoovist välja ja pidin parkimiskoha tänaval leidma. Õnneks oli ka seal mingi kutt kes seda kõike korraldas, talle ma siiski raha ei andnud. Lakandi ulatas siis mu paberipataka tagasi ja saatis mu jälle Emma juurde. Lihtne, ma tean küll kus Emma istub. Emma aga ei tegelenudki minuga rohkem ja viipas järgmise laua kuhu ma minema pidin. Seal istus mingi tegelane trükimasina taga. Mõtlesin, et oh, nüüd kohe trükitaksegi mulle vajalikud paberid. Aaaaaga ei. Andsin oma kuhja neile ja see kadus kuhugi taharuumidesse. Peale 15minutit ootamist läksin uurima, et mis seis on. Selgus, et kuna auto esmane registreerimine oli tehtud teises LTO kontoris, siis neil on sealt mingeid originaaldokumente või kinnitust vms saada ja sellega läheb aega. Tulgu ma esmaspäeval siis tagasi. Nalja teete või?

Täna! Esmaspäev!

Läksin hommikul julgelt LTOsse, näitasin oma pabereid ja pidasin maha jutu sellest kuidas ma juba neljapäeval käisin ja nüüd ainult oma dokustaadile järgi tulin. Liiga lihtne. Võeti mu pakk jälle käest ära ja öeldi, et viivad selle oma bossule nüüd ülevaatamiseks ja kinnitamiseks. Kaua läheb? No 30min ikka vast. Tore, senikaua sain kiire vahelepõike immigratsiooniametisse teha, et sealt Marist otsida, sest ta unustas oma telefoni autosse. Seal teda enam ei olnud. Okei, tagasi LTOsse. Juba oli 45min sellest lubaduse hetkest mööda läinud ja tuletasin end veidike meelde tüüpidele. Siis ilmus mingi järgmine tädi minu paberitega ja ütles, et mul on veel dokumente puudu. Olin juba vaikselt ahastuses ja mõtlesin, et see on mingi täitmatu auk kuhu võid ainult dokumente ja sertifikaate sisse loopida ja see ei saa kunagi täis. Mis siis puudu oli? Minu ja eelmise omaniku dokumentidest veel 1 koopia (Eesti passi koopia ei olnud neile piisav). Õnneks sain need kiirelt. Siis oli veel vaja notari mingit paberit. warranty miski. Kus notar on? Väravast välja ja vasakule, küsi Morenat.

Ilgelt palju teksti on olnud juba, vahelduseks paar pilti ka:

LTO kontor kus siis auto tehnilisi passe trükitakse

Notar

Kindlustusfirmad reas

No nagu ülal pildilt näha, siis notari ma leidsin. Kohe teati kus Morena on ja saadeti õigesse putkasse. Notari teenus on odav, see küsitud dokument maksis veidi alla 3 euri. Muidugi tehti seda trükimasinal.
Ka see paber käes naasin taaskord LTO kontorisse ja otsisin minuga viimati tegelenud tädi üles, tundus vähe asjalikum teine. Võeti jälle mu paberipakk ja mingi kuhugi taharuumi ja kui oli kindel, et nüüd vist tõesti on kõik dokumendid ja paberid OK, saadeti mind aken C juurde. Sealt sain vastu jälle ühe järgmise dokumendi ja öeldi, et mingu ma nüüd Aken F juurde. Seal asus kassa. Peale veidikest ootamist kutsutigi juba akna juurde Džanaar  Tiiroha. Maksin nüüd juba ligi 50 eurot. Napikas, mul ei olnudki väga sularaha kaasas (netist leitu põhjal eeldasin, et omaniku vahetamise tasu on u 6 euri max) ja kaardimakset seal muidugimõista ei olnud. Tasutud, suunati mind nüüd Aken G juurde, paberile, kus juba olid kirjas minu nimi ja elukoht, löödi tahaküljele tempel ja pidin antud formulaari siis oma nime, aadressi ja tel nri kirjutama. Tehtud! Sain siis auto registreeimist tõendava kleepsu ja naasin Aken C juurde. Sealt juba edasi ülalpool trükimasinaga varustatud laua juurde ja viimaks see juhtus – härra toksis hoolikalt blanketti minu ja mu auto andmed! Tööle jäin muidugi lootusetult hiljaks jälle aga vähemalt on see saaga nüüd läbi. Ei läinudki kaua.

Eestis võtab kogu see protsess aega u 10minutit online keskkonnas toimetamist. Ehksiis – tihti tunduvad mõned Eesti e-teenused paras peavalu ja õudus, aga tasuks meeles pidada, et see vist siiski on parim maailmas.