Peale mõningast vaikust (jälle) ka natukene midagi uut siia. Nimelt me käisime oktoobri keskel hiinas, naasime juba päris mitu päeva tagasi, aga eks asjad võtavad aega ja samuti ka blogi tegemine. Hoovõtt selleks postituseks on juba vajalik, sest tulemas on seni pikim (ehk ka sisukaim) postitus. Ma ei tea kui loogilises jadas see postitus tuleb, aga eks pidage vastu.
Eelinfoks siis niipalju, et käisime nii Pekingis kui Chengdus, mõlemas olime umbes 5 ja pool päeva. Ilmateade lubas suht okeid ilma, Pekingisse päeval +15 kuni +20.
Maandusime Pekingis laupäeva südaöösel ja mugavuse huvides olime omale auto vastu tellinud ja sõitsime otse hotelli magama. Peale lendu ja öist jõudmist ei tundunud ahvatlev valik kohe umbkeelse taksojuhiga seiklema hakata.
Pühapäeva hommikul oli taevas pilvine ja väljas jahe. Selgus, et ilmateade oli päris oluliselt muutunud, päeval parimal juhul +13-14 ja öösel halvimal juhul +3. Nojah, tore.
Esimese päeva otsustasime tiba kergemalt võtta ja jalutada lähedal asuvasse Lama templisse ja teel sinna ka sularahaautomaati otsida. Me teadsime, et kõik kohalikud üldiselt maksavad seal mobiiliga, kuid kuna meil puudub Hiinas pangakonto, siis seda me kasutada ei saanud. Kaardimaksega pidi kohati hädasid olema, seega sularaha oli tarvilik.
Nüüd siis esimene ports pilte ka, Lama templist, jalutuskäigust sinna ja lõunasöögist.
Kuna sadu läks tihedamaks, siis ükshetk ostsime ühest nurgapealsest vist-peaaegu-kõike-müüvast väikesest poekesest omale vihmavarju – esimene suveniir olemas.
Kuna ära oli mekitud ka esimene kohalik õlu, siis mõni sõna ka etteruttavalt – kuigi tolle pudeli peal oli kirjas U8, siis oletus/eeldus, et tegu 8%’se õllega on, ei pidanud paika. Tegelik alkoholisisaldus oli umbes 3.5% kanti ja ega ka hiljem naljalt kangemat kohalikku õlut ei leidnud, pigem olid veel lahjemadki, alates u 2.5%’st. Ilmselt tuntuim Hiina õlu Tsingtao on vist ainsana umbes 5% kandis.
Pühapäeva õhtuks aga võtsime ette metrooreisi Pekingi “äärealadele”, kus saime kokku Marise sõbra Richardiga, kes viimast päeva Pekingis elas ja järgmine hommik sealt juba Vietnami lendas. Kuidagi õnnestus nii, et me koos pilti ei teinudki ja õhtust ainus pilt oli jällegi… toit. Esiteks võtsime mõned lihataskud ja hiljem sõime väikses restoranis. Viimases oli vahva korraldus – võtad kausi ning siis kühveldad külmletist sinna kaussi kõik mida sa oma supi sisse soovid – mitmes versioonis tofu, juurikad, seened, pelmeenid, liha ja palju asju mille päritolu ka peale maitsmist mõistatuseks jäi. Supp ise aga oli väga maitsev.
Ükshetk läks meil aga kiireks, sest aeg läks ruttu ja selleks, et metrooga hotelli tagasi jõuda, pidime me lahkuma.
Esmaspäeval oli ilm juba palju ilusam ja otsustasime Tiananmeni väljaku ja keelatud linna kanti uudistama minna. Rahvast oli murdu, kuigi õitepea saime aru, et esmaspäeviti on Pekingis kultuuriasutused kinni. Nii jäi meil käimata ka rahvusmuuseumis, isand Mao mauseleumis ja võimalik, et kuskil veel. Keelatud linna aga pidi nagunii pileti ette broneerima ja sinna me isegi ei plaaninud minna, pilet polnud just kõige soodsam ning päevas lastaksse sinna lahti 80 000 turisti. Ühesõnaga – ilge trügimine ja tüütus. Jalutasime hoopis ümberringi ja läksime selle põhjavärava juures asuvasse parki. Haljasalad on Hiinas ülimalt hästi hooldatud, isegi oktoobri keskel olid pargid täis õitsvaid taimi ja kõik põõsad jms on piinliku hoolikusega pügatud. Saime ka mäeotsa ronida ja sealt Keelatud linna ülalt kaeda.
Seejärel mõtlesime veidi jalutada ja siis ühistransaga hotelli minna aga… jalutasime niipalju, et ükshetk avastasime, et bussi/metrood pole mõtet enam võtta ja kõndisime hotelli. Pealelõunaks oli ligi 20 000 sammu jällegi täis. Vahepeal tegime ka lõunapausi, mina märkasin google mapsis mingit hea reitinguga Uiguuri moslemirestorani, tundus jube huvitav ja veensin Marist, et läheme sinna. Valik ise muidugi ostutus pigem valeks. Toit oli kesine ja koht oli vaikne. Me olime kogu seal viibitud aja ainsad külalised, ei mingit muusikat/raadiot taustaks, ainult teenindajaneiude jutustamine ja naer. Jalutasime läbi madala elamurajooni – tänavad olid kitsad ja puhtad ja päris tihedalt võis näha avalikke wcsid. Richard oli meile eelmine päev ka maininud, et päris tihti pole taoliostest rajoonides kodudes tualetti, seega käiaksegi tänaval avalikes kohtades. Seda ka talvel.
Õhtustasime ühes hotellilähedases restoranis, mille valisime selle järgi, et seal einestas ka vähemalt 2 seltskonda keda me ka hotelli hommikusöögilauas olime näinud.
Kuigi osad asjad olid menüüs kenasti tõlgitud, siis mõnede puhul jäi roa tegelik sisu ikka müstikaks. Lisaks lasime end jälle (ja kaugeltki mitte viimast korda reisi jooksul) eksitada roa hinnast ja sellest tulenevalt koguse oletusest. Kung Pao kana, oad hakklihaga ja… maoliha. Vähemalt nii oleks võinud menüü järgi oletada ja loodetavasti see ka seda oli. Ühelegi teisele seni söödud elukale ei oskaks seda omistada – maitselt küll hea, kuid enamasti pigem vintske ja mitte meeldiv närida. Ühekorra telliks kunagi veel, saaks teada, et kas ongi siuke või ainult korra saime siuke mao.
Järgmine päev oli juba ette oodatud reisikõrgpunkt Marise jaoks. Minu jaoks muidugi suhteliselt ka. Hiina müür! Hommikul teatas ilmateade, et õues on 3 kraadi sooja. Tore. Õnneks oli vähemalt taevas selge ja päike soojendas sellistel päevadel päris kenasti. Leidsime isegi oma giidi ja ülejäänud grupiga bussi lihtsasti üles ja peale ligi 2h sõitu olime raja alguses. Me ei läinud mitte kõige populaarsemale ja lihtsamini ligipääsetavale müürilõigule vaid kuhugi eemale, kus on näha nii restaureeritud kui ka rohkem lagunenud müüri. Giid luges pidevalt karmilt sõnu peale, et mis tempos me liikuma peaks ning, et meil on 4h, et lõpp-punkti jõuda. Alguses olid grupis kõik suisa murelikud, et tundub jube tempo ikka… Selgus, et tegelikult oli aega enam ja veel. Me kõndisime selle lõigu ära kolme tunniga. Lihtne see aga (mulle vähemalt) polnud. Mitte ka ülemäära raske, aga kohati läks see müür ülesmäge ikka päris suure nurga all ning trepiastmed olid maru kõrged. Inimesed ei olnud varem just pikemad kui praegu ja seda eriti Hiinas. Kuidas nad ise neist astmetest ronisid, ei tea…
Aga nüüd pilte ka… kuna peale igat paarisadat meetrit tundus, et nüüd ongi kõige parem koht pildistamiseks, siis on pilte palju ja… mõned rohkem, mõned vähem sarnasemad. Nauditagu.
Tagasisõit võttis juba tänu õhtusele tipptunnile palju rohkem aega, vist ligi neli tundi suisa.
Nüüd vist oli juba kolmapäev ja seadsime sammud kohaliku nö Telliskivi loomelinnaku kanti, seal siis 798 Art District. Telliskivist VÄGA palju kordi suurem tööstuskompleks, mis on galeriide, disainipoodide, käsitööliste ja mõnusate söögikohtade pesaks muutunud. Sisse jõudsime vähemalt kümnesse erinevasse galeriisse ja see polnud pootlki neist mis seal oli. Ühte käsitööõlle saali uudistades avastasime eest ka Põhjala õlled, hind oli tubli 14 eurot – jätsin hiinlastele juua.
Me kulutasime seal jalutamisele ligi 4h ja lõpus juba jätsime mõned tänavad vahele. Suur ja kena kompleks, iga kell läheks tagasi.
Ja oligi vaikselt juba neljapäev ja viimane päev Pekingis. Hommikupoole läksime patseerisime veel ühes Keelatud linna kanti jäävas pargis ja õhtuks olime omale ühes kiidetud restos koha kinni pannud, et Pekingi parti proovida. Ilma selle maitsmiseta oleks olnud patt Pekingist lahkuda.
See part oli ikka üle keskmise rasvane, peamiselt moodustaski portsu nahk, liha selle all oli pigem vähe. Süüakse seda nii, et parditükid keeratakse hästi õhukese pannkoogi sisse koos kurgi ja sibulaga ning siis kastetakse mingisse magusamapoolsesse kastmesse. Maitses tegelikult täitsa hea aga rasvasus ajas lõpuks ikka südame läikima.
Kuna nüüd oli aeg juba Pekingist lahkuda, siis väike kokkuvõte veel…
Linn on oli minu jaoks vastu ootusi väga puhas ja hooldatud. Inimesed küll suitsetavad ja rögistavad kurgupõhjast tatti igalpool, kuid sellest tulenevat mustust oli vähemalt rahvarohkemates kohtades pigem vähe.
Sudu oli pilvisematel päevadel rohkem tajuda, aga paaril päeval siiski säras päike ja taevas oli sinine ning eriliselt halba õhkukvaliteeti tajuda ei olnud.
Autopark oli linnas väga eeskujulik, vanu autosid sisuliselt ei näinud, palju uhkeid kohalikke ja euroopa masinaid, nende hulgas silmatorkavalt palju hübriide või elektriautosid. Ja jalgrattaid ja rollereid on ka palju. Halb on ainult see, et viimased on peamiselt samuti elektrilised, aga nad sõidavad seal kus jumal juhatab ja peamiselt juhatab see neid kõnniteele, inimestevahele. Seega pidevalt oli õhus võimalus, et kuskilt seljatagant/küljepealt manööverdab mööda mõni roller või jalgratas. Metroo- ja bussiliiklus on eeskujulikud. Bussimajanduses on ka ausus hinnas – nimelt sularahaga makstes tuleb raha ise kasti lasta ja siis pilet rebida (enamasti piletit küll inimesed ei võtnud). 95% reisiatest muidugi maksis ka bussis mobiiliga. KÕIKJAL saab mobiiliga maksta. Mis samas viib ka selleni, et kõik su tegevus on vägagi jälgitav. Nii sinu maksed mobiiliga kui ka liiklemine linnas. See kaamerate hulk tänavatel/metroodes/parkides/müüril jne oli ikka ulmeline.
Rongijaam Pekingis oli täiesti kolossaalne ja rahvast oli murdu. Meie rong Chengdusse sõitis enamuse ajast 300km/h (meie vagunis ei näitand kiirust ja kui sööma läksime, siis just sõitis rong aeglasemalt, peate uskuma) ja sõit võttis aega 8h. Esimesed tunnid oli valge ja aknast uudistamist oli omajagu – oli nii meeletuid põllumaid, kasvuhoonevälju (jah, niipalju kui silm seletas oli lihtsalt kõik täis kasvuhooneid), suurlinnu, kus kerkisid pilvelõhkujad linnakute kaupa ja sudu. Palju sudu.
Chengusse jõudsime õhtuks ning kobisime jällegi otse hotelli. Esimese päeva sihtmärgiks olid Wu Hou tempel ja Tiibeti kvartal. Tempelikompleks oli jällegi ütlemata ilus ja korras. Igasugu nikerduste hulk imekspandav. On neil ikka viitimist olnud.
Kusjuures seal üle tee olnud spordisaalis toimusid samal ajal naistele maailmameistrivõistlused lauatennises, tahtsin ka poolfinaale vaatama minna, kuid väravas selgus, et pilet on ligi 100 euri ja mõtlesin ümber.
Aga lühidalt ülal piltidel olnud söögist ka – jakilihapirukas oli väga maitsev. Momo’dest oleks ma suure kartulisõbrana ehk veidi rohkem ootand, aga see tšilliga kurgisalat on juba ammu meie lemmik ja alati kui see menüüs oli, me ka seda tellisime. Restoranis einestasid ka mõned mungad ning üks neist palus ka meiega pilti teha. Huvitav olukord, teine munk otsis oma iPhone välja pildid said tehtud. Hiljem mõtlesime, et oleks siis võinud ju ise ka mungaga pilti küsida, aga jäi järgmiseks korraks.
Siis võtsime vahele ühe lihtsama päeva ja tutvusime kohaliku kesklinnaga ja ühe kaubandustänavaga. Jälle – Põhjala õlled baaris olemas. Hotelli all olnud poest leidsime ka Fizzi siidrit. Taaskord jäime kohalike produktide juurde (milledest huvitavamaid proovisime ja pildid ka allpool)
Enne kui minu reisi tipphetkeni jõuame, siis me peame rääkima jalgratastest. Tartus olid need see suvi teemaks, Hiinas on vist juba ammu. Teenusepakkujaid olla igas linnas paaaalju ning rattaid on veel rohkem. Mõnes kohas ikka täiesti müstiliselt palju ja inimesed kasutavad neid väga aktiivselt. Igakord kui pilti tegin, siis mõtlesin, et oi kui palju rattaid ja varsti nägime kohta kus neid oli veeeeel rohkem. Siin ka mõned näited:
Nii… ja nüüd. PANDAD!
Chengdus on nimelt suurim pandade aretus- ja uurimiskeskus. Eelinfo ütles, et kohale tuleb minna võimalikult varakult, nad söövad enamasti 9-10 ajal hommikul ning on siis ka aktiivsemad. Muul ajal eelistavad magada. Mõistlik. Ja siiiiiiin nad on:
Peale pandasid käisime ka veidi Tianfu väljakul, mis on Chengdu keskväljakuks. Seal midagi liiga erilist ei ole, võite vahele jätta kui sinna sattuma peaksite.
Viimasel Chengdu päeval võtsime ette sealse loomelinnaku ja alternatiivkultuurikeskuse. Jällegi väga kena kvartal, kuid uudistamist omajagu vähem kui Pekingis.
Õhtusöögiks aga sattusime jällegi suvalise valiku tagajärjel (menüül olid pildid) imeheasse kohalikku restosse, kus ilmselt saime ka reisi parima söögi ning korralik Sichuani köögi elamuse. Toit oli nõnda tuline, et huuled surisesid, aga suud meeletult ei põletanud ja maitse oli imeline. Oskaks vaid ise midagi sellist teha…
Kokkuvõttesk ka natuke Chengdust – turiste oli seal silmatorkavalt vähem ning metroorongis endaümber vaadates tundusid inimesed lühemad kui Pekingis. Sudu aga oli seal rohkem, nimelt asub Chengdu mägede vahel ning tuult on seal napilt, seega kõik autode ja tehaste suits jääb sinna linnakohale hõljuma. Oma olemuselt aga meeldis Chengdu mulle rohkem, kuidagi vabama olemisega. Ka kõike jälgivaid kaameraid oli tänavatel vähem.
Lisaks polnud Chengdus võimalik kuskil pangakaardiga maksta, Visa ja Mastercardi tuge polnud üheski kohas. Õnneks raha välja võtta ikka sai. Aga ka edaspidi sularahas toimetades vaadati sind vahel ikka nagu mingit veidrikku eelmisest sajandist.
Ja päris kokkuvõtteks – tegelikult on Hiina väga tore koht, kui see riigikord eraldada sellest, mida sa seal vaatad ja otsid. Kõik hoiatused, mida meile enne peale loeti (kuidas välismaalasi tüssata tahetakse koguaeg, kuidas ei ole turvaline jne), olid vähemalt meie reisi jooksul täiesti alusetud ja saime kõikjal eranditult positiivsete elamuste osaliseks. Soovitame! Ainult, et internett kipub kehva olema… aga tegelt see ei olnudki probleem. Kõik sai tehtud ja passiski vähem onlines.
manila. 
One thought on “HIINA”