Euroopa ringreis 2021

Tänu koroonale on siin pikem vaikus olnud. Pole kuskil käinud ja oleme rahulikult Eestis istunud. Suve alguses, kui koroonalained tundusid hetkeks vaibuvat, siis otsustasime, et paneme oma uue sõiduki proovile ja viime ta euroopasse tuurile.
Peamised eesmärgid olid: matkamine Šveitsis, Prantsuse rivieera ja Põhja-Itaalia. Kõik muu siis sinna ümber.

Teekond pidi viima läbi Läti, Leedu, Poola, Tšehhi, Saksamaa, Austria, Šveitsi, Liechtensteini, Prantsusmaa, Monaco, Itaalia ja siis kuskiltpidi koju tagasi.

Reisi algus hakkas juba alguses veidi kiiva kiskuma, sest minul oli alates kolmapäeva lõunast tööl sigakiire ja pakkimisele jäi väga vähe tähelepanu. Õnneks Marisel olid selles osas asjad kontrolli all. Reede lõunaks olid asjad enamvähem koos, Maris hüppas rooli ja hakkasime liikuma. Mina tegin veel autost tööd, sest jamasid jagus. 10km enne Läti piiri avastasin, et ma olin oma vihmamantli ja tuuleka maha unustanud ehk soojematest riietest oli ainult 1 pusa, mis ka pole matkamiseks mõeldud. Maris ei olnud vaimustuses, sest olevat mulle paari tundi enne minekut neid mulle meenutanud.

Igatahes, tööpäev sai läbi ja natukene peale Riiat vahetasime autos kohad ja mina läksin rooli. Etteruttavalt võib öelda, et kohad ka nii jäid. Tegime mõlemad seda, mis rohkem meeldib.

Esimene peatus magamiseks oli Kaunases. Pilte seal vist ei teinudki, kuigi õhtul korra linnapeal käisime. Nentisime, et vanalinn on täitsa okei ja söögikohaga ka joppas. Kirjade järgi jazzi-baar aga muusika ei viitand sellele ühestki otsast. Kaunasest pidime järgmiseks õhtuks jõudma Prahasse ja see oli ka meie reisi pikim sõidupäev – 1150km, 12,5h.

Natukene sõitmisest ka ja siis juba mõni pildike. Poola teed on super. Vähemalt need 2+2 teed, kõrvale sattudes on juba kehvem. Aga kui märk ütleb 120, siis seal 2+2 teel sõidavad u pooled 140-150’ga. Aga ka siis tuleb ikka jälgida, et kiirematele jalgu ei jääks. Jõuad Tšehhi ja mööda seda sama teed järsku sõidavad kõik lubatud 130st isegi natukene aeglasemalt, ise 130’ga liikudes oled “kiirete” hulgas. Sellest kiiremini ei sõida sisuliselt keegi. Mõne kilomeetriga totaalne muutus.

Prahas käisime ka õhtul korra vanalinna kaemas ja söömas. Saime konkurentsitult reisi kõige kehvema toidu. Vanalinnades tuleb ikka kohavalikutes hoolikam olla.

Uurin Maarjalt Praha toidukohade soovitusi ja avastan, et olen kinnitatult headest kohtadest kaugel. Ise loll, et enne hotellist minekut juba ei helistanud.

Kolmas päev ja hommikul startisime Prahast juba eesmärgiga õhtuks Šveitsi jõuda. Läbi Saksamaa ja Austria jõudsimegi piirile. Politsei pidas kinni ja küsis dokumente – id kaarti ja juhilube. Pakkusime ka vaktsiinipassi aga seda ei soovitud. Ok. Kõik hästi ja liikusime peale kiirteemaksu tasumist (u 50 euro eest võib aasta kasutada tasulisi teid) kohe Liechtensteini suunas. Ega me seal ka kaua ei olnud, kuna oli pühapäeva pärastlõuna, siis kõik kohad olid kinni nagunii ja Vaduz ei ole nüüd eriline suurlinn, kus pikalt ringi jalutada. Tegime ligi tunnise ringi, mille sisse jäi uuesti piirijõeni (Reini jõgi) kõndida ja kesklinna tagasi. Õhtuks jõudsime peatuspaika – suvaline väikelinn Wangen Šveitsis. Jäi lihtsalt teepeale ja leidsime soodsa majutuse, sest seal riigis pole see just liiga lihtne alati. Teed Šveitsis olid aga muidugi megad ja korra sai isegi tee otsa. Nimelt juhatas meid Waze mööda teed, mis vahepeal peab rongi kasutama, et läbi mägede minna. Äge! Nagu praamiga Muhumaale sõit, ainult, et siin lähed praami asemel rongile ja sõidad läbi mäe, mitte üle vee. u 20-25minutit totaalset kottpimedust ja kerget raputamist.

Esmaspäev ja reisi “põhiosa” saab alata. Esimene päev mägedes – hommikul kiirelt Wangenist Fieschi suunas, et sealt siis juba gondliga üles Aletschi liustiku vaatama. Aga ei, gondel ei sõida, rike. Tuli järgmisse külla sõita ja sealt gondel võita ning natukene teine matkake üleval teha. Pole lugu, vaated on ju sisuliselt samad ja imelised. Aletschi liustik on siis pikim Euroopas (23km) ja muidugimõista sulab vaikselt. funfact ka: kui see üles sulatada, siis saaks iga inimene (imikust raugani) maakeral liitri vett päevas järgmised 4 ja pool aastat. Igatahes, gondel viis meid u 2500m kõrgusele ja sealt siis juba ronisime lõunasöögiks u 2900m peale. Oli kena:

Juba Aletschi liustiku juurest võis taamal teiste tippude hulgast ka Matterhorni ära tunda. Toblerone pakilt (ja šokolaadile ka kuju andnud) tuttav mägi oli meie järgmise päeva sihtkoht. Käes oli ka esimene öö telkimiseks. Kuna matkade alguspunktiks olevasse Zermatti autoga ei saa, siis me otsustasime peatuda Täschis, viimane koht veel kus oma autoga vabalt liigelda saab. Lisaks on hotellid Zermattis maru kallid. Ka telkimine pole just nii odav, kui arvata võiks – 40 euro öö eest, selle eest siis vabalt valitud nurgake telgile, auto selle kõrvale ning siis dušši ja wc võimalus. Koht muidugi ise ilus, mägede vahel orus. Aga suhteliselt täis. Enamus kohalikud või sakslased, mõni üksik lähikondse riigi numbrimärgiga masin veel, aga kaugemaotsa rahvast olime me ainsad ja tuldi selle puhul juttugi tegema. Turiste kaugemalt liikuvat vähe see aasta.

Öö sai õite jahe. Päeval oli ju ligi 30 kraadi sooja, kui halb see telkimine ikka olla saab, eks… Aga niipea kui päike kadus, siis temperatuur kukkus. Ja kukkus nii, et öösel oli umbes 5 kraadi sooja. (ennustuse järgi võinuks see u 14 kanti jääda. Sellega olime arvestanud asju pakkides) Üldiselt pikk ja külm öö oli. Hommikul samas virgusime tänu külmale suht ruttu.

Matterhornile! Või täpsemalt siis tema jalamile. Tippu jõuab üldse u 3000 inimest aastas. Jälle gondlisõitu ja juba oleme suu ammuli. Imestame nii seda infrat, mis on püsti pandud, kui ka juba mägesid meie ümber. Ringi vaadates peaks nägema 12 üle 4000m mäetippu. ja peotäis veel madalamaid peale. Sõitsime ka gondliga nii kõrgele kui üldse Euroopas saab – 3883m. Minu jaoks ka üldine kõrgusrekord. Võttis ikkagi pea valutama ja uimaseks. Marisel väga tunda ei andnud. Peale mõningast vaatenautlemist sõitsime 1 peatuse allapoole ja siis juba matkates edasi. Kui mina tegin vaid ühe, tuues üheks vabanduseks hõõruma hakanud matkatossu ja püüdes varjata oma kehva füüsilist vormi, siis Maris tegi sisuliselt ühe veel otsa ja käis Hörnlihuttes – kõige lähem koht Matterhornile selle jalamil ja kõrgem peatuspaik. Nüüd aga vaated, sest seda kirjeldada on võimatu.

Ka teine öö oli Täshis külm, aga nüüd juba teadsime selleks valmis olla ja soojad riided kohe telki tassida. Viimane matkapäev Šveitsis oli Randas, et üle ühe rippsilla jalutada. Rippsild ise 494m pikk. Õõtsub ka. Aga et sinna jõuda tuleb 1400m pealt 2000m peale ronida. Tore. Maris oli õnnelik. Tuleb nentida, et koht ise oli kena. Tegime väikse pikniku ja tee alla oli juba lõbusam ja vaade imelisem.

Viimane õhtu Šveitsis oli Martigny’s. Kui varasemalt toimus kõik saksakeeles, siis nüüd 50km eemal oli kõik prantsuskeelseks muutunud.

Järgmine päev oli kiire olümpia-ajaloo päev. Nimel sõitsime läbi 3 taliolümpia linna -Chamonix-Albertville-Grenoble.
Kui Chamonix jalutasime veidi ringi ja vaatasime ka Mont Blanci ja Albertville’s käisime lõunal, siis Grenoble tundus suvaline suur tööstuslinn ja seal me peatust ei teinud. Õhtuks jõudsime juba Avignoni. Tegime basseinis kerge värskendava supluse, sest päevane temperatuur oli nüüdseks juba 35 kraadi kandis ja läksime vanalinna kaema. Seal olla kunagi ka paavstid elanud.

Järgmine päev ja eesmärk on juda Vahemere äärede. Enne aga veel mõningad peatuspaigad – kiire hommikusöök St Remy nimelises linnakeses ja siis juba jalutuskäik Les Baux-de-Provence’is. Nime hääldamise võib igaüks ise välja nuputada. Vana ja imeline linnakene kalju otsas, mida väidetavalt filmides ka eriti idüllilise prantsuse külaelu kujutamiseks kasutatakse. Elus esimest korda tundsin suveniiripoodi astudes tungivat vajadust keraamikat osta ja nüüd on mul kodus savist kann. Ma ei tea miks, aga ma pidin selle kaasa tooma.

Päeva teise poole matkame Cassise lähedal Calanquesti rahvuspargis. Alustame kell 16 ja temperatuur on kaugelt üle 30, päike kütab lagipähe. Sain higi lahti. Matk ja vaated muidugi mega. Õhtusöök sadamas on samuti mõnus, rohkelt restorane, inimesi ja melu – mõni ennustab tulevikku neidudele, mõned loobivaid üksteist ja saltosi. Jällegi ka aeg telk lahti pakkida – IDEAALNE telkimise ilm. Telgiuks pärani, temperatuur ideaalne ja ei ühtegi pinisevat ega kuhugi ronivat elukat. Nii võib tihemini telkida.

Kui rongiga juba olime sõitnud, siis nüüd oli aeg praamiga sõita. Järgneval päeval jätsime oma auto Hyeres’isse ja sõitsime samanimelisele saarele linna Porquerolles. Soovitatud minu ülemuse poolt, pidi olema nagu kariibid keset vahemerd. Kariibidel me käinud ei ole, seega ei tea kinnitada ega ümberlükata. Koht ise väga kaunis, ainult, et ringiliikumiseks rentisime rattad ja teed olid ütlemata tolmused ja mägised. Seega mõnusast päevast saarel sai trennipäev. Aga rannad ja loodus olid ilusad. Tolmuse päeva lõpetasime taas mandril ja Le Lavandou nimelises külas, kus meie üllatuseks oli ööbimine super vaatega.

Ja siis hakkas sõit mööda Prantsuse rivieerat. Suurepärased teed ja vaated. Saint-Tropez, Saint-Maxime, Cannes, Nizza. Kaunis. Ja seejärel üks minu reisi suuri hetki – Monaco! Plaan sõita, niipalju kui võimalik, mööda F1 rada tänava liikluses. Küll keskmiselt vb 40km/h aga minul oli naeratus näol. Okeanograafia muuseumis käisime ka. Aga muidu see tänavate ja tunnelite rägastik Monacos on ikka ulme.

Õhtuks olime juba Verezzi nimelises väikelinnas Itaalias. Uurisime seal hotellipidajalt, et kus õhtustada saaks – soovitas külas paari restorani, aga toonitas, et peaksime ette helistama. Kuna küla tundus pisike ja väga väikne, siis juba mõtlesime, et kas külalisi nii vähe, et võib-olla pole koht lahtigi… Igatahes saime omale laua õhtuks ja kohale minnes…. autode joru ja 2 puupüsti täis suurt restorani, õnneks olime omale sisuliselt viimase laua saanud. Kust see rahvast sinna tuli, ei tea. Viimane õhtu rivieera ääres, järgmise päeva õhtuks olime juba Milanost põhjas, Como järve lähistel. Saime lõpuks ka korralikult vihma, mis natukene plaane segas.

Nüüd oli juba aeg hakata mõtlema, et kuidas tagasi. Kuna ilm oli suht vihmane, siis matkad jäid plaanidest välja ning otsustasime rahulikult võtta ja veel ühe päeva Como järve ääres veeta, sedakorda vastaskaldal. Käisime shoppamas ja oliiviõli tehases. Tassisime õli koju umbes samapalju kui veini. Veel viimane öö Itaalias ja siis juba kodupoole ja seda läbi Stelvio pass’i. Ehk üks kõrgemaid asfalteeritud teid euroopas, alpides kõrguselt teine – prantsusmaal saab 7m kõrgemale. Kokku 48 tagasipööret ja kõrguste vahet 2000m jagu. Super!

Ja siis juba viimane öö Riias, et igasuvine kohtumine ka sealsete sõpradega teha.
Tartu jõudsime lõpuks tagasi 16 päeva peale reisi algust, läbitud 11 riiki ja 6750km. Vaktsiinipassi ei küsinudki keegi.

TOIDUBLOGISPECIAL:
Ma ei hakkand enne üksikuid toidupilte vahele toppima (kuigi jah, pitsa juba oli). Aga kuna sai korduvalt jube maitsvat toitu, siis muidugi pildistasin üles…

One thought on “Euroopa ringreis 2021

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s