Juba mõnda aega olime mingile matkale mõelnud ja lõuks saime seltskonna kokku ja ajad klappima. Reede pealelõunal sõitsime koos Markuse, Pille, Matteuse ja Kuidoga Baguiosse, et siis laupäeval Mt. Pigingan’i otsa ronida.Baguiosse sõit võttis plaanitust tiba rohkem, sest peale tankimist auto enam käima ei läind. Aku suri ära. Mul oli oma autoga see just 31. detsembril juhtunud. Egas midagi – teadsin õnneks kohe sobivat teenust soovitada ning 45min hiljem oli juba uus aku kohal ja sätiti peale. Auto käis ja sõit jätkus.
Laupäeva varahommikul asusime mäe poole teele, tunnikene Baguiost mööda suuremaid teid, mis siiski ülid ülimalt kurvilised mägiteed ning seejärel umbes 30-40minutit veel mööda eriti kitsaid ja kehvas olukorras teid, et jõuda arvatava matka alguspunktini. Teeküsimise peale öeldi muidugi, et jaa, õige tee, minge veidi edasi veel. Lõpuks olime autoga jõe ületanud ning ees ootas suurem rahvamass. Alguses arvasime, et matkajad, kuid selgus, et kohalikud ootasid bussi, et linna poodlema minna. Selgus, et olime tiba kaugele tulnud. Matk küll algavat sealtkandist, kuid auto tuleb varem juba parkida ning giid leida. Eelmise külakesni tagasi jõudes saime jutule mingi väikese poepidajaga kes meile kiirelt oma sugulast ja tolle sõpra giidiks pakkus. Umbes 30 sekundit hiljem meenus seal aga kõigile, et mägi on suletud ja sinna me ei saa. Viirus möllab ka mägedes. Giidihakatised aga ütlesid, et selle asemel võivad meid aga ühe lähedal oleva kose juurde viia. Midagigi. Seadsime sammud teele, kuid siis sõitis meile järgi üks rolleriga tüüp, mingi kohaliku küla asjapulk. Teatas, et me ei tohiks ka kose juurde minna, sest kõik sellised kohad on viirusehirmus suletud ning turistid ei tohiks kuhugi minna. Üritasime siis ääri-veeri veenda teda, et äkki ikka on mingi võimalus. Tüüp hakkas järjest külavanemaid läbi helistama ja läbirääkimised käisid oma veerandtundi. Ametlik vastus oli, et me ei tohiks minna, kuid ta ütles ka midagi sellist, et “need kohad on küll kinni, aga ma usun, et te siiski sinna lähete ja me kellelegi ei ütle”. Ehksiis ülemused ütlesid “ei” aga tema meid keelama ei hakanud. Giidid olid diiliga nõus ja valmis selle riski võtma. Tänasime asjapulka verbaalselt ja ka väikese rahatähega ja suundusime kosejuurde. Selleks tuli ka parvega jõge ületada ning mööda kive jõeorust üles ronida. Vesi oli õige jahe, kuid enamus meist siiski käis ka ujumas. Tagasiteel õnnestus ühel meie giididest kuidagi ka parvelt vette kukkuda. Seejärel jalutasime natukenne veel mööda plaanitud matkarada viimase asulani ja uudistasime kohalikku kooli. Seejärel juba lõpetasime oma matka ja sõitsime tagasi Baguiosse ja veetsime pealelõuna seal uudistades. Ilm oli mõnus ja jahe, kuna Bagui on umbes 1500m kõrgusel, siis temp oli sõltuvalt ajast 16-23 kraadi vahel. Pühapäeva hommikul veel mõnus jalutuskäik veel ühes Baguio metsatukkadest ja siis juba Manilasse tagasi. Linna piiril täitsime autos vaba olnud ruumi veel värskete juurikate ja maasikatega.
manila. 