Lühidalt, Puerto Galera on piirkond Mindoro saarel. Saar ise on Manilast ligi 2h autosõidu ja natuke pealt tunnise paadisõidu kaugusel. Peatuspaigaks oli üks eraldatum kuurort nimega Coco beach. Pääseb sinna vist vaid paadiga või jala mööda mingit džunglirada.
Kui siin kuhugi nädalavahetuseks minna tahad, siis startida tuleb vara, sest muidu istud ummikus ja kaotad usinalt valget aega. Pimedaks läheb juba enne kella kuut õhtul. Seega oli meie start hommikul kell 7 ning kella kümnese paadiga saime juba Puerto Galera poole teele. Paat raputas kõvasti, lainetus oli usin ning umbes poole reisi pealt jagati osadele juba igaksjuhuks kilekotid kätte, et juhuks kui nüüd peaks miskit üles tulema… a tundus, et kõik suutsid oma hommikusöögi hammastetaha jätta. Puerto Galeras maabusime Muelle sadamas ja enne kui paadilt veel korralikult maas olime, kostus eemalt: Dsanaaaaaaar! Nimelt oli seal juba eelmisest külastusest tuttav autojuht Rio. 2 minutit enne sadamasse jõudmist sai just öeldud, et vahva kui temaga seal ka kohtuks. Tervitasime üksteist ja leppisime kokku, et pühapäeval ka Muellesse naaseme ning tema omale autojuhiks võtame.

Rahvast oli tihedalt.

Seejärel võtsime aga hoopis järgmise paadi, et Coco Beachile jõuda.

Saabumine oli uhke ja puha. Kuurort nägi hea välja, tervituseks toodi klaas värsket kookosvett ning merekarbikestest kee pandi kaela. Hello sir, hello ma’am käisid muidugi asja juurde.

Elamine oli mõnusas ridaelamus. Selline õhukeste seintega lihtne bambusehütt.

Säädsime oma asjad sisse ning läksime siis paigaga tutvuma ja keha kinnitama.

Jube kummaline, et 20m mõnusast mererannast on basseinid… aga eks vähe mugavam ikka. Tõsi, mina ja Maris sinna basseini ei jõudnudki. Aga kena vaadata vähemalt.

Vaate üle restoranist oleks ka imelik norida

Nüüd tuleb tegelikult osa, millest on jube kahju, et pilte pole. Aga meil puudub veel sobiv varustus selleks. Nimelt on alloleval pildil näha, et seal eemal saarel on mõnus valge rannariba. Rentisime süstad ning sõitsime sinna. Mõnus paradiisirand, kus peale meie polnud mitte kedagi. A rannale hängima me ei jäänud, mask ette, toru suhu ja snorgeldama.

See vee-elustik on siin lihtsalt vaimustav. Lõpmatu variatsioon igasuguseid koralle, sinised meritähed, merekarbid ja siis kogu värvispektri ulatuses kalu. Enne järgmist snorgeldamist tuleb ikkagi veekindel kaamera soetada.
Seejärel süstaga tagasi ning õhtusöök. Saime ka omale uue sõbra, üks väike geko leidis minu roa jube maitsva olevat ning käis selle jääke vargsi limpsimas.

Sisuliselt kogu õhtu veetis ta meie seltsis, tassis minema ka ühe salfaka ning ronis mööda Marise jalga.

Pühapäeval otsustasime, et niisama bassuääres lesida ei viitsi ning läheme tutvume lähiümbrusega. Lubati, et Muellesse viib matkarada, 2-2,5h džunglimatka. Äge! Hakkasime siis minema. Kõigepealt läks tee kaheks, üks haru viis üle rippsilla. Kuskil muidugi pidid ka viidad olema…

Sillal hänginud kaks peni olid sõbralikud ja mõistatus on, et mis häda neil seal õõtsuval sillal oli passida. Ju meeldis. Peale silda läks tee jälle kaheks, ühtegi viita endiselt ei olnud. Kumbki tee ei tundunud üle määra perspektiivikas. Läksime tagasi ja võtsime teise haru enne silda. See viis mäkke ja andis parema vaate lopsakale loodusele.

Aga lõpuks jõudsime mingi majani kus üks kuri koer haukus ja ei tundunud, et tee sealt edasi läks. Seega läksime tagasi kuurortisse. Tee muidugi oli huvitav, sest öösel oli korralikult sadanud ning rada oli järsk, mudane ja libe. Nägime ka ühte suuremat tuhandejalga, a see oli juba oma elu ära elanud. Mingid putukad aga seal ringi liikusid, Maris sai kohe ühe hammustuse osaliseks, aga süüdlast tabada ei õnnestunudki. Õnneks veidi sügelust ning ei midagi hullemat.

Kookost jagub. Hea, et seal vist pähe ei saa nendega.

Selgus, et oleks pidanud ikkagi üle silla minema ja siis sealt ühe raja võtma, millele me väga võimalust ei andnud ja hea ka. Sest tegelikku džunglimatka oleks olnud u 20minuti jagu ja sealt edasi Muellesse oleks mööda asfaldit pidanud lonkima. Džunglimark mai ääs.

Selle asemel läksime mööda rannikut Coco Beachist järgmisse kuurortisse mis asus väikese külakese kõrval ning võtsime sealt paadi Muellesse.

Muelles saime Rioga kokku ning peale väikest hinna üle kauplemist asusime teele, et kahte koske kaeda. Esimene oli minule juba tuttav eelmisest külastusest. Tamaraw Falls.

Seejärel läks aga asi põnevaks. Sihtkohaks Tukuran Falls. Senine ilus ja sile asfalt vahetus kruusatee vastu, mis ükshetk ka suhteliselt ebatasaseks muutus. Teeäärde jäid väikesed külad ning põllud, kus töötegemine käis veel masinavabalt.

Igatahes, peale ligi tunnist sõitu jõudsime jõeäärde. Autoga enam edasi ei saanud, valikus oli, et kas minna edasi jala või rentida vesipühvel. Kuna ilm oli suht vihmane, tee mudane/liivane ning 6 korda tuli ületada mägijõge, siis otsustasime viimase kasuks. Aeti meid siis pühvli järgi rakendatud kuuti ning 30 minutiline ülimalt raputav sõit algas. Raputas nii füüsiliselt kui ka elamuse mõttes.

Meie sohver ja sõiduvahend.

Aga see, kuhu me välja jõudsime ja mida teel nägime oli kogu seda rappumist väärt.
Alustuseks jäi teele siuke koht. Hele jutt seal taga metsasees on kosk.

Selgus, et lisaks kõigele muule kasvab siin ka kakaouba

ja siis jõudsimegi kohale.

Tere tulemast kohta millest ilusamas Janar vist väga käinud ei ole.

Järgnes muidugi kohustuslik suveniiride pakkumine ja kauplemine.

Teeäärde jäi üks vahva sild ka. Kuna juba esimene plaat sillal oli niivõrd roostes ja libe, siis jätsime selle edasi-tagasi käigu ära.

Ja selline on kakaouba seest. Täitsa nämma.

Igatahes pühapäeva õhtul oli kogu selle seikluse peale siuke uni, et kobisime juba varakult magama. Esmaspäeval tuli ka vara ärgata. Paat tagasi väljus 6:30 ning kella 11neks pidi juba tööl olema. Kui minek oli suuremas ja rahvast tuugalt täis paadis, siis naasime juba vähe privaatsema alusega.