Siinkandis on meie nimed kohalikele suhteliselt keerulised hääldada. Nii Maris kui ka Janar ei taha tihti väga hästi häälduda.

Kuna nime Janar kirja panekuga oli mul varasemalt juba seletamist olnud (no alati ei viitsi tähthaaval seda ette lugeda, eriti kui see ebaoluline on). Ühel korral, maikuise visiidi ajal Manilasse, ütles Leonardo ühe registreerimise käigus mu nimeks John. Tema ka ei viitsind seletada kuidas Janar kirjutatakse.

Mõtlesin, et hakkan ka ise siis edaspidi sama tegema. Aga ka see ei ole nii lihtne kui võiks arvata. Siiani on kaks toredat kogemust. Kõigepealt ühes kohvikus ütlesin siis oma nimeks John. Noogutati arusaavalt. Sain oma topsi kuuma šokolaadiga kätte ja… peal ilutses nimi Jack. Mis ikka, ju siis kuulis valesti ja ikka juhtub onju.

Teine kord läksime koos Shai ja Migueliga pitsat ostma.

Mina ütlesin oma nimeks jällegi John. Kaks korda ütlesin isegi. Ja ekraaniline ilmus nimi Chol….

Edaspidi vist ei viitsi isegi selle Johniga vaeva näha, olen Janar edasi ja eks näis, mis nad siis kirja panevad.