kuala lumpur ja f1

Mõned kuud tagasi sai otsustatud, et Malaisia suhteline lähedus Filipiinidele tuleb ära kasutada ning Janar saab oma ligi 20 aastat vana unistuse täide viia – kohapeal vormel1 etappi vaadata. Peale piletiostu järgnes pikem ootamine…

Möödunud reede oli aga reisipäev käes. Kuna puhkusepäevi priisata ei olnud, siis startisime lennujaama otse kontorist. Kuala Lumpuri lennujaamas maandusime peale üheksat õhtul. Meie mõlema jaoks oli see esimene kord Malaisiat külastada. Ja esmamulje oli kena, lennujaam ise oli ilus ja välja astudes ei tervitanud meid enam Manilast tuttav co2 õhus. Väikese eeltöö tulemusena otsustasime lennujaamast hotelli minekuks Uberi võtta. Järgmine hea külg – Uber on megaodav ja liiklus sujuv ja kiire. Hotelli oli u 70km, see võttis aega u 50minutit ja läks maksma u 15 eurot. Eks seda muidugi aitab ka see seletada, et bensiiniliiter maksab seal 2 ringgitit. 1 euro on 5 ringgitit. Manilas ei oleks nii pikk sõit mitte kuidagi alla 2h võtnud, pigem 3. vähemalt 3.

Taksojuhilt saime teada, et ka see 2 ringgitine bensuhind on kohalike jaoks kallis ja sellevastu tõstetakse pidevalt kära. Samas on ka häid asju – tervishoid on pea tasuta – ükskõik mis hädaga arsti juurde minnes pead maksma 1 ringgiti. 20 eurosenti.

Ka majutuse kohta võiks “pigem soodne” öelda, sest saadud raha eest oli kvaliteeti küllaga… ja no muidugi bassein 20ndal korrusel.

mde
öine vaade Petronase kaksiktornidele

Enne uinumist käisime veel väikese tiiru hotelli ümbruses, et kerge snäkk võtta. Tänavad ei olnud küll kõige puhtamad, omajagu prussakaid siblis ringi ning nägime ka suhteliselt tursket rotti.

Äratus laupäeval oli suhteliselt varajane, sest enne rajaäärde jõudmist (mille täpses kiiruses ja teekonnas veel 100% selgust ei olnud) tuli ka hommikust süüa. Hotellile ainus etteheide ongi hommikusöök. 6 euri eest nägu ei saanud just kõige paremat valikut toitu ning mõnigi asi ei tundnud just kõige värskem. Aga kõht tühjaks ka ei jäänud.

Rajale jõudmiseks olid meil juba varem valmis ostetud piletid, mis siis sisaldasid rongipiletid keskjaamast lennujaama ja sealt bussi rajaäärde. Kuna Uber oli mainitult odav, siis otsustasime suurema ühistranspordi/rongide eluga tutvumise sinnapaika jätta ja läksime Uberiga KL Sentrali. Seal oli vaja vaid õige rongifirma putka leida ja edasi läks asi juba ülimalt hästi organiseeritult, inimesed juhatasid õige platvormini, rong viis otse lennujaama, kus juba omakorda inimesed suunasid bussipeatusesse. Olgugi, et rahvast jagus, siis bussidest puudust ei tulnud ja mingit erilist ootamist ei olnud. Ja kokku võttis see vist alla tunni, et Sepangi rajale jõuda…

Esimese peatuse (kogemata) tegime mitte enda sektoris, vaid fännisektoris. Infotahvlid, nännipoed, igasugu tegevused (mängunurgad, simulaatorid, näitused) ning lava, mille lähistele sattusime just siis kui sõitjatega intervjusid tehti. Äge.

Ja siis juba võtsime järgmise bussi, mis ümber raja tiirutas ja ka meid oma õigesse istepaika viis.

Olgugi, et laupäeval oli vaid 1 vabatreening ja kvalifikatsioon, siis elamus oli juba äge. See kiirus millega need masinad mööda rada liiguvad on ikka päris müstiline ja kohapeal tundus see veel kiirem kui teleka vahendusel. Ja masinate tekitatud heli oli ka mõnus. Vägav tunne.

Kuna laupäeval olid tribüünid veel pigem hõredad, siis rajalt lahkumine läks jällegi sujuvalt. Õhtusöögiks saime kokku Alexi ja Nataljaga (kolleegid kontorist) ning nende lätist külla tulnud sõbraga. Toit maitsev, õlu kallis. Kui rajaääres maksis 0.33l purk õlut neli eurot, siis baarides/restodes saab 4 euro eest juba terve pindi õlut.

 

Kuna pühapäevaks oli juba tee selge, siis rajale minekuga niiväga ei tormanud ja võtsime hommiku rahulikult. Hommikusöögi osas olime juba ka targemad – selle võtsime rongijaamas.

Raja äärde jõudmine läks napikalt. Niipea kui kohad sisse võtsime, siis hakkas padukat sadama. Kahjuks oli sel hetkel veel sõidu alguseni 2.5h. Samas hakkas sel hetkel Porsche Carrera Cupi sõit ning nende start kõigepealt lükkus 10min edasi ning seejärel sõideti esimesed 4 ringi turvaauto järel.

Kui F1 masinad juba stardikohti sisse võtma hakkasid, siis oli tunda kuidas pulss vaikselt üles läks… Rada oli selleks ajaks juba sisuliselt kuiv ning uut vihma ka tulemas ei paistnud.

Sõidust ma pikemalt rääkima ei hakka, sest sellega ilmselt on juba huvilised nagunii kursis. Melu tribüünidel oli mõnus, kõik rajal toimuv sai vahetute reaktsioonide osaliseks (sügavad ohked kui Kimi auto boksi lükati, juubeldamine kui Max esimeseks läks jne).

Kokkuvõttes on see elamust raja äärest ikkagi päris võimas ja kindlasti tahaks kunagi mõnda sõitu veel näha.

Peale sõitu läks muidugi suuremaks rahvasterändeks… Meie sektorist peamisse parklasse sai ruttu ja seal oli ka ainus pudelikaelake, kuigi bussid järjest tulid ja tulid, siis ikkagi oli saba neile pääääris pikk. Kuid rivi liikus pidevalt ning viriseda ei saanud. Marisega naljatlesime, et kui taoline üritus Filipiinidel oleks, siis ilmselt oleks kogu see logistika olematu ja ilmselt võtaks rajaäärest kuhugi jõudmine vähemalt tunde.

Õhtuks olime muidugi omajagu väsinud. Otsustasime, et läheme siiski veel ööturu kanti, et õhtustada ning miskit ka kaasa osta. Leidsime mingi poolsuvalise india restorani, tihkelt rahvast täis. Ja söök oli ülimaitsev, Maris nentis, et nii head india toitu pole ta peale indias käiku saanudki.

Esmaspäeva hommikul oli äratus juba enne kuute, sest lend oli vara ja ma pidin siiski pealelõunaks juba tagasi tööl olema.

Ja natukene liikuvat pilti ka:

 

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s