Tegelikult on nii, et puhkuse postitusi tuleb suisa kaks. Esimene osa jääb Filipiinidele ja teine osa saab Vietnamist olema.
Aga kuna seda postitust kirjutades on esmaspäev, esimene tööpäev peale puhkust ning me jõudsime tagasi Manilasse hommikul kell 7, siis tähendab see seda, et väsimus on omajagu keres ja pilte tuleb rohkem kui juttu (eks iga pildi alla viskan midagi ilmseltmitteülemäärainformatiivset ka)

Lühidalt on nii, et…. juba kuuuiiiiiiiiid tagasi sai selgeks, et Eliisa, Viivika ja Helena sõidavad meile külla ning seega plaanisin oma pikema puhkuse selleks ajaks. 19. okt hommikul olid nad siis kohal. See oli aga neljapäev alles, seega reede said nad omal käel ringi vaadata. Laupäeva lõunapaiku lendasime Palawanile. Mina ja Maris olime seal ka varem käinud, kuid vaid ühes saare osas, seekord võtsime ette bussisõidu põhjaossa – El Nido’le – imelist loodust kaema. Ligi 6h mikrobussis mööda käänulisi teid loksuda ei ole endiselt armastusväärseks tegevuseks saanud. El Nidol siis peatusime resortis, mis oli omajagu eraldi. Nii eraldi, et külast tuli sinna kõigepealt ligi 10min motikaga seigelda ning seejärel veel ligi 10min mööda rannikut kõndida. Kohati sai ka jalad märjaks. Seega koht oli vaikne ja eraldi – meeldiv. Käisime saartetuuril ja nautisime niisama kohalikku olu. Kes tahab täpsemalt aru saada, et kus käisime, siis võib guuglisse panna “el nido secret lagoon” või “el nido small(või big) lagoon” ja pilte kaeda.

tutvume olukorraga.

kuigi ilm oli veidi pilves, siis tegelt see täitsa sobis, oli mõnus olemine.

Marisele meeldib turnida.

Marisele meeldib kohe väga turnida.

Teised käisid kuskil turnimas, mina pikutasin.

Ja seal oli täitsa okei pikutada…

Ja pikutada võis kaua

Lõpuks tulid turnijad ka tagasi

Pikutasime koos edasi

Vahepeal käisime külapeal ka.

Ühistransport peatumispaiga ja küla vahel, muidugi peale 10min jalutuskäiku. Kõik mahutusid ära.

Ükshetk rentisime Marisega rolleri (teised juhiga masina) ja läksime randa vaatama.

Maris sai hello kitty kiivri.

Hoiatati, et tee võib mudaseks minna. Seekord oli kohalikel õigus.

reisiseltskond pildile.

Rannas jalutamine on väsitav, pidime puhkama.

Ringreisil saartele ja laguunidele liitus meiega ka 2 hiinlast (pildil on küll ainult 1)

Siukest august pidime ise ka läbi pugema, et salajasse laguuni pääseda.

väike laguun.

rentisime kajakid ja läksime uudistama.

Väike laguun, suur ilu.

Hiinlane polnud küll kunagi aerutanud, kuid sai siiski hakkama.

giid saatis neiusid ükshaavalt järjest paadininasse pilte tegema

nunnupilti tegime ka

ja vahepeal olid paadininas ka kambakesi

lõunaks peatusime rannas.

ja seal sõime ka lõunat. ja rand oligi vaid meie päralt. hea ja rahulik.

kas raha saab? pühapäeva õhtul ei saanud – raha oli seina seest otsas. Esmaspäeval õnneks osad said.

el nidost saatis meid ära vihm. bussijaama melu.

Veidi porine aga muidu tore.

Palawanil tegelikult veetsime ka ühe päeva Puerto Princessal. Aga see oli selleks, et tsikid saaks Undergroun River tuuril käia, meil Marisega on see juba varem tehtud ja ei hakkand uuesti minema. Ja siis edasi juba lendasime Boholile. Seal siis ka rohkem puhkasime. Enamuse ajast ei teinudki kohe mittekuidamidagi. Ühe päeva käisime sõitsime mööda saart ringi, vaatasime šokolaadimägesid ja kandlasi (tarsier – väike primaat).

esimese õhtu päikeseloojang Alona beachil

Maris räägib koguaeg kuidas temal jäävad silmad pildil kinni ja teistel mitte. Leppisime kokku, et paneme siis üheks pildiks KÕIK silmad kinni. välja tuli nii….

kokteili ja bändi.

šokolaadimäed.

neid ikka jagus.

selfiet oli ka vaja teha

nunnumeeter lõhku. tarsierid ehk kandlased. vist kõige pisemad primaadid.

minemetsakuinunnud!

oi kuidas oleks tahtnud koju võtta mõne.

käisime miskitel bambussiladel ka kõõlumas. väga turvaline, aga samas häirivalt õõtsuv, minu jalge all ka ragisev.

lõunasöögi tegime paadiga jõel. ükshetk möödusime ka majast, mis keskelt katki oli. vist.

aga oli ilusat ilma ka. jalutasime mööda biitši.

ja bassus hängisime ka.

ja viimaseks sihtkohaks Filipiinidel oli Dumaguete. Koht, mille peamiseks eesmärgiks oli minna kilpudega ujuma. Ja seda me saime. vette visati meid kolmes eri kohas ja igalpool oli hulgaliselt vahvaid kalu, koralle ja muidugi ka siis merekilpkonni. Paaril korral oleks isegi mõnele äärepealt otsa ujunud. Kõige ägedam oli viimane koht, sest seal nägi ka kivide/korallide vahelt õhumulle pinnale kerkimas – vulkaaniline saar ja siis kuskilt sealt immitseb gaasimulle. Ja see, kui sa snorgeldad helesinises meres, päikesekiired murduvad vees, su ees loivab mõnusalt ujuda mõni merekilpkonn (ühel hetkel ka 2 korraga) ja taustal veel vulkaaniliste gaaside mullid veepinnapoole ronimas…. ei ole just ülemäära rohkem ilusamaid hetki vist. suhtkoht kõrgel TOPis igatahaes.

kilpu toimetab

ma ei jõua ka koguaeg 100% ilus ja fotogeerniline olla. aga kilpuga pildil, see peamine.

hommik, teel Apo saare snorgeldamistuurile

Dumaguete kõrvaltänavad. Tundus kõle aga tegelikult oli väga sõbralik.

Ja peale seda kõike lendasime tagasi Manilasse. Tüdrukud saatsime lennule kodupoole ja ise lendasime Vietnami. Sellest aga juba järgmises postituses….