Kuna Marise viisa-asjad klappisid nii, et ta pidi novembri alguses kas riigist väljas käima, või viisat pikendama, siis otsustasime ühendada meeldiva kasulikuga ja puhkuse lõpu välismaal veeta. Suhteliselt suvalistel alustel sai sihtkohaks valitud Vietnam ja peamiseks peatuspaigaks Ha Long bay. Nimelt on too koht üks seitmest nö looduslikust maailmaimest. Ega neid ei annagi nüüd ju nii hästi ritta panna aga Nat Geo on kunagi küsitluse teinud ja selle põhjal 7 välja sorditigi. Nüüd on 7’st 2 meil käidud.
Igatahes, lend Vietnami oli hilisõhtul. Lennujaamas oli esimene asjana vaja miljonäriks hakata. Esimene automaat küll raha ei andnud aga teisega läks õnneks. 1.5 miljonit taskuse (rohkem korraga ei saanud) ja elu kohe parem. Esimest korda elus miljonär olla. Uhkevärk. (Nimelt 1 euro on 25 000 kohalikku dongi)
Oli eelinfo, et taksod Hanois pole just kõige turvalisemad (tahavad hirmsasti rahalistelt petta veidi). Seega võtsime Uberi, hea lihtne ka, ei pea seletama, et kuhu me minna tahame. Kõik tundus hea ja lihtne a siis…
kell oli juba vist ühe paikku. Takso peatub ja…. oleks nagu õige koht. Hotelli silt on, tänav on ka õige. Aga vastu vaatab siuke metalluks nagu ülal oleval pildil. Võttis ikka kukalt kratsima…. mida kuradit nüüd siis…. a siis õnneks, enne paanikat, hakkas see metalluks üles kerkima. Selgus, et hotell, turvalisuse huvides, laseb ööseks selle kardina ette. Õnneks meie saabumist märgati, ei tea kas oleks taipand ise seda ust seal kolistama hakata, et keegi märkaks.
Igatahes, järgmise päeva kava oli hommik Hanoi vanalinnas jalutada ja seejärel juba bussiga Ha Long Bay poole teele asuda. Hanoi vanalinn on igatahes ütlemata mõnus ja kena kant.
Vanalinnas veidi tuuritatud, läksime bussijaama. Kui Manilas tikuvad bussijaamades alati ligi mingid abimehed, siis sama oli ka Hanois, ent asi oli palju konkreetsem, kui juba “jah, ma tahan sinna minna” ütlesid, siis väga võimalust teelt eksida ei antud. Keelebarjäär ei lasknud ka liialt detaile uurida-puurida. Igatahes saime kohe edukalt bussi. Sõit aga algas…aeglaselt. Nimelt oli meie buss ka poolekohaga pakiauto… ja nii pakke kui ka uusi reisijaid korjati teeäärest pidevalt peale. Üks kuli käis vahepeal teeääres inimesi pool-jõuga meie bussi vedamas. Etteruttavalt olgu öeldud, et selle isikliku ruumiga tundubki seal teisiti olema, väga tavaline oli, et bussikuli võttis kelleltki käest kinni ja suunas ta õigesse kohta või siis peatuse ajal vedas mind kättpidi söögileti juurde ja näitas, et sealt saab miskit suhu pista (ennist olime viipekeeles selgeks teinud, et söögipeatus võiks ka teepeal olla). Või siis kui buss tuleb nii täis, et inimesed istuvad väikestel plastiktoolidel vahekäigus ja minu kõrvale istunud kutt pani loomuliku liigutusega oma küünarnuki mu põlvele, et tal oleks mugavam moblas mängida.
Meie ööbimispaik oli Ha Long bay äärsel Tuan Chau saarel. Kena ja vaikne kant. Ja võtsimegi need päevad seal nii rahulikult kui võimalik. Pikutasime hotelli maailmamugavaimasvoodis ja bassuääres ja muidugi käisime ka paadiga siis lahel sõitmas. See laht on sisuliselt üks kuradi suur karstiala – nimelt on seal ligi 2000 lubjakivi saart, mis siis tänu vee jms mõjule on sellise kauni ala moodustanud.
Viimase päeva ülesanne oli ka tagasi hanoisse jõuda. Läks jällegi edukalt.
Kusjuures tihti pidi seal riigis ikkagi viipekeelele üle minema, inglisekeelega on pigem kasinalt. Või kui ka inglisekeelt osati, siis hääldus oli selline, et sellest aru saamiseks pidi ikkagi poolte sõnadega arvamismängu tegema. Tihti tuli korduvalt üle küsida ja siis ikka “mhmh, sain aru” nägu teha.
ja viimaks… me üldiselt ei ole ostnud mingit kõige tüüpilisemat suveniirinänni aga…seekord mina ei saanud vastu panna. Esiteks, mulle see Vietnami kohvi täitsa meeldib (…seda juuakse kondentspiimaga…) ja teiseks… no kuidas sa tuled Vietnamist ilma selle mütsita ära?
manila. 