Uue aasta alguseks veidikene tagasivaadet möödunud aasta jõuludesse (sest ma olin piisavalt udu, et mitte selleni jõuda möödunud nädala jooksul), kui pühade ajaks Boracayle lendasime.
Õigemini, Boracayle lennata ei saa, lähim lennuväli on Caticlan ja sealt siis tuleb võtta mototransport, et sõita u 1km sadamasse. Sadamas ootab ees tüüpiline protseduur – vaja on maksta: pilet, terminalitasu, keskkonnatasu. Loomulikult on kõigi jaoks eraldi putka. Ehksiis omajagu sebimist ja seejärel peotäis sedeleid. Paadisõit ise kestis õnneks umbes 15 minutit. Õnneks, sest paat oli ebamugavalt palju asustatud prussakate poolt…
Boracay ise on u 10 ruutkilomeetrine saareke ja elatub vaid turistidest. Saare ühel küljel on lohesurfarid ja teisel pool kilomeetreid pikk kaunis liivarand koos restoranide, kuurortite ja klubide ja kõige muuga. Keskel käib kohalik elu nagu ikka. Midagi ülemäära fantastilist ja põnevat seal tegelikult teha ei ole, kui sa just lohesurfiga ei tegele. Muus osas on peamiseks rannad ja igasugu veega seotud tegevused.
Ja nüüd siis natuke pilte ja mõne pildi all ka ehk ühtteist selgituseks… ja kõige all on üks video ka.
Kuigi ma oma värske tätoveeringuga ujuma ei tohtinud minna, siis kiire supluse ma siiski tegin. Nimelt oli meie paadituuri ajal võimalik teha ka peatus ühel kaljusaarel, millele oli hüppeplatvorm ehitatud. Oli vaja ära proovida. Kõrgus 10m.
manila. 