Eesti sai 100 ja ega see ei jäänud ka siin maailmanurgas märkamata.
Paar nädalat tagasi saime kutse siinselt aukonsulilt, et Manila Polo Clubis on tulemas vastuvõtt EV100 puhul ning oleme kutsutud.
Aukonsul, kohalik ärimees, kes võttis selle ameti üle oma isalt, on varem öelnud, et eestlasi Manilas peaks olema u 10-12. Mõtlesime, et kui suur see pidu siis ikka olla saab…
Teisipäeval, 27. veebruaril, jõudsime siis väikese hilinemisega kohale ja… suur saal, palju rahvast, ütleks, et ehk üks 70 inimest kindlasti. Kõigepealt tervitamas meid siis nii ametisolev aukonsul, ta isa ja Eesti suursaadik Jaapanis, kes selle peo tarvis Manilasse tuli.
Eestlasi oli peol kokku… 6(ja natuke peale). Mina ja Maris, Martin ja Aaron (Martini poeg siis, Eesti pass olemas ja käinud ka), siis üks vanem härra, kes juba 20a Manilast veidi väljas elanud ning abielupaar, kus tegelikult härra on soomlane, ent veatu eestikeelega. Selgus, et nemad oma 5 liikmelise perega moodustavadki Manila eestlastest sisuliselt pooled.
Ülejäänud külalised peol olid diplomaadid ja kohalikud filantroobid ja asjahuvilised. Näiteks kohtusime seal oma naabritega (elavadki päriselt kõrval korteris), pensionil paar Hispaaniast, kes iga aasta 4-6 kuuks siia “talve” eest põgenevad. Selgus, et nad on eelmise aukonsuli (praeguse isa) head tuttavad ja käivad iga reede koos söömas ja olid kutsutud lihtsalt seetõttu.
Peeti kõnesid, mängiti mõlema riigi hümne. Kohal käis isegi kunagise president-diktaatori Marcose poeg, kes mõnede arvates ilmselt ka järgmine president on. Meie presidendilt oli ka geneeriline tervitusvideo eestlastele välismaal. Hea toit ja kena koht. Põgusad ja huvitavad jutuajamised meie võõrustajate ja aukonsuli ja teistega. Oli vahva ja tore, et Eestit siin nõnda meeles peeti.
manila. 