Blogi pealkiri ongi nii lakooniline, sest Taipeis ja selle ümbruses veedetud 5 päevaga sai kogetud nii palju, et mingisse mõistlikku pealkirja seda kokku võtta tundub suhtkoht võimatu. Kuna rääkida on palju ja pilte tuleb samuti suurem ports, siis lihtsalt proovib kuidagi järjest minema hakata ja ei maksa imestada kui jutt ehk kuskil vähe hüplev saab.
Kolmapäeva hommikul oli äratus varajane kell 12 olime juba Taipeis oma hotellis kohal, kella 2ks olime broneerinud end juba tasuta linnatuurile. Neid on üle maailma, entusiastid näitavad turistidele linna ja tasu on annetustes, nii kuidas südametunnistus lubab. Võtsime Taiwani ajaloo ja vanalinna tuuri. Ajalugu siin ümber jutustama ei hakka, kuid tuur ise oli suure osa ajast Rahu pargis ja seejärel käisime presidendi residentsi ja üht templit kaemas. Pargis oli ka siuke pikk kividest tee, mida mööda tuli paljajalu/sokkis kõndida ja kui kuskilt tallaalt eriti valus oli, siis hiljem sai skeemilt vaadata, et mis organit see piirkond tallaall tähistab.
Samuti selle tuuri kaasa teinud 2 Hong Kongis resideeruvat britti kutsusid meid õhtuks linnapeale, neil olevat Taipeis tuttav, kes oskab keelt ja teab kust head toitu saab. Nende türklasest sõber viiski meid ühte mõnusasse kohalikku restorani ning, et kõik miskit põnevat saaks proovida, siis võtsime hulga roogi, Hassani valikul, jagamiseks. Pidi tulema kana, loomaliha, lambaliha, mingi molluskiga omletti jne. Kõik muidugi oli ülimalt vaitsev. Kui juba olime lõpetamas, siis Hassan hakkas järsku naema ja… tunnistas, et ta küll oskab keelt, kuid tegi tellides väikese vea. Nimelt mandarini keeles tõlkub konn kui “field chicken” (põllu kana)… ja kui ta mõtles, et tegelt tellis mingi lihtsa kanaroa, siis tegelt oli see hoopis konn. Ma küll süües mõtlesin, et liha on veidi mitteniikana maitsega, kuid panin selle marinaadi arvele. Kondid tundusid ka pisemad… aga no minetea kui suuri kanu nad seal söövad. Igatahes, konn on tegelikult täiesti maitsev ja soovitan proovida. Päris kana ei ole, aga sinna poole küll.
Peale söömist läksime veel Taipei 101 kanti jalutama ja mõnda baari väisama. Taipei 101 on siis riigi kuulsaim ehitis. u 500m kõrge ja kuni 2007. aastani oli see maailma kõrgeim hoone. Pildid sellest tulevad veidi hiljem.
Neljapäev.
Söögijutt jätkub. Nimelt selgus, et meie hotellis tuleb hommikusöök enamvähem ise teha. Hotpot on üldiselt vist rohkem tavaline lõuna/õhtusöögiks, kuid meil oli see hommikuks. Ehk siis laual on kauss puljongiga ning ise tuleb valida, mis manti sinna sisse soovid panna ja kuidas maitsestada. Toit muidugi sai väga hea.
Ja seejärel päeva… ja võimalik, et ka kogu reisi üks olulisemaid sihtmärke – loomaaed.
Alustuseks peab muidugi transpordist rääkima – MRT (rong/metroo) – ülimalt mugav, puhas ja odav, rongid sõidavad iga paari minuti tagant ja ükskõik kuhu jõuab päris ruttu. Loomaaed on odav, pilet täiskasvanule on alla 2 euro ning vaatamist jagub. Enamus loomade olme on ka täitsa viisakas. Aga no mis siin enam, las pildid räägivad enda eest. Kõige olulisem muidugi oli pandad ära näha. Kahjuks nad küll pikutasid ja tukkusid ning neid toimetamas ei näinud aga midagigi. Vähemalt on nähtud.
Ja sisuliselt loomaaia kõrvalt läheb köisraudtee Maokongi mäele, mis on kuulus oma teemajade poolest. Mäenõlvadel võis ka teeistandusi näha.
Ja päris õhtul veel käisime tiiru Shilini ööturul. Päev sai pikk ja enam pildistada ei jaksanud.
Reede.
Eel-loona peab nüüd ära rääkima selle, et Maris mainis ühele oma eesti sõbrannale, et me Taipeisse läheme ning seepeale sai ta vastuse, et seal elab juba mõnda aega üks selle Marise sõbranna sõbranna ning et me võiks vabalt kokku saada. Nii saigi. Etteruttavalt võib juba ära öelda, et see oli super otsus. Siiriga saime kokku Longshani templi juures ning kolasime ka mööda teisi lähedal asuvaid templeid, lisaks ka kohalikult Vabaduse väljakul. Siit hakkab hargnema ka üks teine saaga. Nimelt oli Siiril meie jaoks kaasas ka pakikene kama. Esialgu mõtlesime, et las see siis olla tema kotis… (saaga jätkub hiljem)
Ja peale seda tiiru oli järgmiseks sihtkohas Elevandi mägi. Nimelt on sealt ülevalt imeline vaade linnale. Aga vaate nautimiseks tuleb ronida 1054 trepiastet. Kerge see ei olnud.
Mäeotsa liitus meiega ka juba teine eesti neiu Katriin. Peale seda ronimist oli kõigil muidugi juba kõht tühi, ning liikusime edasi Raohe ööturule. Turg oli üks piiiikkkk tänav, millel liiklus käis ümber keskel olevate lettide ringiratast. Maitsesime igasugu hääd kraami, mina oma frititud kana, beebikaheksajalgu ja mingeid kukleid jne.
Mingi hetk õhtu jooksul Maris uuris Siiri ja Katriini nädalavahetuse plaane… Siiri pidi tööl olema, kuid Katriin plaanis laupäeval matkama minna. Me olime muidugi varmalt nõus liituma. Aaa… ja kama. See muidugi jäi Siiri kotti… õigemini, Siiri andis selle päeva lõpuks Katriinile, et ta selle meile laupäeval annaks. Aga ka see ei ole veel saaga lõpp. Liiga lihtne.
Laupäev.
Katriin ning tema poisssõber Bo korjasid meid hommikul peale ning sõitsime Taipeist välja, eesmärk oli minna ajaloolisele Caolingi matkarajale. Aga kuna teele jäi üks põnev koht nimega Pingxi, siis tegime lühikese peatuse ka seal. Pingxi on kuulus oma laternate poolest, märtsis on festival ka.
Pingxis on eriline ka see, et kaubandus ja laternate lendu laskmine käib raudteel ning kui rong tuleb, siis rahvas ronib eest ära. Niipea kui rong lahkub, siis hõivatakse raudtee tagasi:
Kellele naljakas ja kellele kurb, aga üks latern lendas lambipostiotsa ja põles koos sinna peale maalitud soovidega sealsamas tuhaks. Meie itsitasime, laterna lendu lasknu ilmselt mitte nii väga… nad võtavad seda asja tõsiselt.
Seejäral siis juba Caolingi matkarada. Jälle meeeeletu hulk treppe. Aga täiesti lummavad vaated, nii et oli väärt ronimist.
Ja kuigi seejärel oli plaan vaikselt Taipeisse tagasi liikuda, siis Bo otsustas, et teeme veel mõned peatused…suurepärane! Ilmselgelt nägime tänu Katriinile ja Bo’le 10x rohkem kui omalkäel ühistransaga seigeldes oleks näinud. Muide… kama oli siis kogu matka Bo seljakotis meiega kaasas. Matka lõpus pidime enda kätte võtma… aga… saaga ei lõpe ka nii lihtsalt veel.
Pühapäev.
Kuna kõigil eelnevatel päevadel oli kõnimist olnud alati tublisti üle 20 000 sammu, siis võtsime rahulikult, poodlesime oma hotelli lähedases Ximeni kvartalis. Õhtuks sai veel kokkulepitud õhtusöök Siiri ja Katriiniga, nad teadsid soovitada ühte linna kuulsaimat pelmeenikohta, mis olevat ka kohustuslik osa Taipei programmist. Me ise muidugi ilmselt sinna minna poleks osanud. Koht oli nii pop, et järjekorra nr tuli ligi 1h enne ära võtta ja siis oodata, millal sisse pääsed. Aga toit oli ootamist väärt ka. Ülimaitsev.
Siinkohal veel muidugi tänud Siirile, Katriinile ja Bole, tänu kellele me nägime ja kogesime niivõrd palju rohkem kui ilmselt kahekesi oleks osanud.
Aaa… ja kama… selle tõi siis pühapäeva õhtul veel Bo spetsiaalselt ära enne kui me õhtust sööma läsime, sõitis kodust rongiga mõned peatused ja siis kohe tagasi. See peab ilmselt nüüdseks üks kõige rohkem maailma näinud kamapakk olema. Ilmselt maitseb vääriliselt.
Ja lõpetuseks mõned pildid ja tähelepanekud veel….
Taiwani liiklus võrreldes Manilaga on ikka imeline. Kord, ummikuid ei ole, inimesed on viisakad. MRT’s oodatakse kuni inimesed on rongist väljunud (enamasti) ja alles siis minnaks sisse. Eskalaatoritel kõik jälgivad reeglit, et paremal seisad ja vasakul kõnnid. Isegi siis kui see täiesti tühi on. Tänavad on puhtad. Prügiautod mängivad valjult klassikalist muusikat, selleks, et sa teaks oma prügi välja tuua. Üldiselt on kõik seal riigis meeletult nunnu – reklaamid, juhendavad sildid, toidud, mänguasjad, vidinad kõikõikõik, on väga lapselik ja nunnu. Ja raudselt ma veel unustasin midagi ära.
manila. 