Et kõik ausalt ära rääkida, siis peab alustama sellest, et mul tuli ühel maikuu laupäeva hommikul idee, et tahaks kuhugi muusikafestivalile. Meenus, et Jaapanis on Fuji Rocki nimeline festival. Selgus, et esinejad väga sobivad. Ja kuna Marise pikaajaline soov oli ka üldse Jaapanisse minna ja Mt Fuji otsa ronida, siis lihtsalt sai see muidu kaugem plaan lähemale nihutatud.
22. juuli varahommikul lendasime Tokyosse. Sisuliselt oli tegu meie pea ainsa vaba päevaga ning õhtuks organiseerisime omale linnatuuri.
Esmaspäev oli juba planeeritud. Nimelt avati Tokyos hiljuti digitaalse kunsti muuseum ja kuna see on juba piiiiikalt ette välja müüdud, siis meil imekombel vedas ja saime tolleks, meie ainsaks vabaks päevaks, piletid. Ehksiis sai ka esmaspäev planeeritud. Enne muuseumi minekut tegime veel tiiru Hamarikyu aias.
Ja siis edasi juba digitaalse kunsti muuseumi… Seal on u 17 erinevat ruumi erinevate installatsioonidega. Sadu projektoreid ja prožektoreid ja ekraane ja kõikge muud. Igatahes väga äge koht mida külastada. Suu ammuli käimist oli omajagu.
Esmaspäeva õhtul juba võtsime rahulikult ja puhkasime, sest teisipäev oli meie reisi kõrghetk (füüsilises mõttes). Nimelt siis teisipäeva pealelõunal võtsime bussi ja sõitsime Mt Fuji jalamile. Kõrgust oli seal juba 2300m ja kohati jäi juba seal suhteliselt pilve sisse.
Fuji vulkaani otsa minnakse mitut rada pidi, kuid peamiselt kahel eri viisil:
1) päeval kena ilmaga ronid u 75% mäest, siis pikutad/magada kuskil hütis kella 2-3ni öösel ja siis teed selle viimase jupi.
2) õhtul kell 8-9 hakkad mäkke rühkima ja rühid ööläbi. Päikesetõusuks kohale ja siis alla tagasi.
Variant nr 2 on füüsiliselt raskem ning risk rada mitte lõpetada (hõredast õhust tekitatud vaevuste tõttu nt) on suurem, väidetavalt u 14% selle nö bullet-climbgi tegijatest üles ei jõua.
Alustasime oma ronimist umbes poole üheksa paiku. Soetasin omale matkakepi ka (sellest hiljem juba veidi veel). Mina läksin julgelt lühikestes riites, Maris juba veidi pakkis sisse end. Temp oli u 18 kraadi. Algus oli suisa alla mäge, korra. Siis hakkas lahtises kruusas ülemäge minemine pihta, tunne oli nagu liivas kõnniks. Sammu teed edasi, pool vajud alla tagasi. Nüri ja tüütu. Õnneks ei olnud esimesse puhkepaika palju maad minna. Snäkkisime veidi ja jätkasime. Rada kergemaks ei läinud. Hakkasid juba tulema kohad, kus tee ei läinud lihtsalt järske siksakke tehes üles, vaid tuli ka juba mööda kive üles turnida. Kõrgus läks ka juba soliidsemaks ja minul kippus õhk otsa saama. Puhkad, hingeldad mõne minuti… tundub juba parem aga siis kõnnid uuesti 10m ja täiesti lõpp – hapnik otsas ja süda rahab rinnust välja karata. Aga kuidagi siiski sai edasi liigutud.
Mingihetk läks muidugi juba suhteliselt jahedaks ka. Peatusime aegajalt, sõime, kogusime sooja ja jätkasime. Mida kõrgemale saime, seda kõvemalt hakkas ka tuul lõikama.
Mida kõrgemale jõudsime, siis seda rohkem järsku inimesi välja ilmus. Need, kes õhtupooliku mõnusasti hüttides pikutasid ronisid ka välja ja hakkasid üles ronima. Päris tipu lähedal olid juba sajad ja sajad inimesed üksteise järel reas, otsmikulambid ees ja sibasid nagu jaaniussid üles mäe tippu. Marisel tundus koguaeg kerge jalutuskäik tippu, mina ähkisin ja puhkisin aga lõpus tasapisi väikeste sammude haaval kannatas ka enamvähem peatusteta tipu poole rühkida. Tempo oleks siledal maal olnud ehk 500m tunnis. Aga siis! Lõpp paistis ja taevas hakkas ka vaikselt juba heledamaks kiskuma.
Tasuks saadud päikesetõus lõpuks Jaapani kõrgeima mäe ja ilmselt maailma ühe tuntuima vulkaani otsas oli seda vaeva väärt. Kogu matk ongi tegelikult justkui mingi palverännak, kus sajad inimesed on otsustanud kogu selle vaeva ette võtta selleks, et ühel hommikul just sel müstilisel mäetipul päikesetõusu vaadata.
Umbes 1.5h nautisime tõusvat päikest mäe tipus ja siis oli aeg hakata alla ronima. See ilmselt tundus esmapilgul veidi kergem, konkreetne siksak rada läks mööda mäekulge. Tee oli küll peamiselt lahtine kruus/liiv ja suhteliselt libe, kuid samas põlvedele vähe kergem. Kuna see toigas siin ühel pildil on ka käes, siis veidi sellest: see on nagu omamoodi suveniir mäelt, aitab mäest üles (vahepeal jääb ka jalgu…a see selleks) ja siis peatuspaikadest saab sinna peale templeid (kõrvetatakse puitu) koguda. Igaüks maksab ka natuke, seega ma liiga hoogu nendega ei läinud ja võtsin vaid mõnest kohast.
Kell 9 hommikul olime all, ehk siis kokku võttis kogu matk umbes 12h. Lõpuks olime muidugi täiesti väsinud, ööläbi magamata ja roninud/laskunud. Aga õnnelikud.
Kasisime end veidi ja sõitsime tagasi Tokyosse. Oli vaja end välja puhata, sest neljapäeval juba sõitsime Tokyost põhja suunas, et Fuji Rocki festivalile minna. Võiks ju arvata, et Fuji Rock toimub Mt Fuji lähedal aga ei. Esimesed 2 aastat toimus aga nüüd 20 aastat juba mujal kaugel. See aga ei tähenda, et koht vähem ilusam oleks. Asukohaks on Naeba suusakuurort – kaunis org mägede vahel.
Kohalikud on ikka natukene teistmoodi seal, sisuliselt kõik kohalikud külastajad olid väga tublilt end matkavarustusse riietanud, lisaks kaasas matkatoolid (vähemalt 75-80% inimestest! ma ütleks) ja mõnel ka lauad. Ei mingit festivalimoodi ega enda liigset ehtimist. Praktiline ja mugav. Meie hotell asus festivali paigast omajagu eemal, seega pidime õhtuti festivalilt aegsasti lahkuma, et viimastele bussidele jõuda, kuid kõik vajaliku nägime ära. Meie hotell oli ka ühes suusakuurortide külas ja seal oli tänaval vahva masin. Riisiautomaat:
Aga nüüd lõpetuseks veel mõned pildid festivalilt, mis ise oli täiesti super. Head esinejad ja see, et laupäeval ka korralikult vihma saime, ei rikkunud tuju mitte üks raas.
Tegelikult sellega veel seiklus ei lõppenud…
Esmaspäeva õhtuks siis jõudsime lennujaama, lend pidi olema pool 9. Aga hilines ja ei öeldud, et millal läheb… guugeldamine näitas, et miskine kanada lennufirma lennuk oli suutnud kuhugi vale ehitusjärgus kõrvalteele sõita ja sinna kinni jäänud ning tänu sellele oli üks kahest rajast lennujaamas suletud. Lõpuks lend hilines vist ligi 4h ja enamvähem südaöö asemel saime koju veidi peale nelja hommikul. Vähemalt ei jäänud lend ära, midagigi.
manila. 
I didn’t get the content, but pictures are super nice, Musi! :)))
LikeLiked by 1 person